Mäletan…

DSCN8922

Mäletan veel selle ranna ja soolase merevee maitset. Mäletan liiva krudinat taldade all, pehmet tuult ja nahka paitavat soojust.
Mäletan pooleldi loetud raamatut, järjehoidjaks maast nopitud rohukübe. Mäletan kirjasõna magusat lummust, mis lõppeks nii võimatut teed pidi siiski jõudis minuni. Võib-olla enim kõigest mäletan enese ähmast lootust, et äkki see rauge suvepäev ei lõpegi eales.
Asjata. Ta lõppes, nagu kõik muugi. Ja mina olin tüdinud juba ammuilma enne seda.
Võib-olla on mu sünnipärane oskus kõiges lõpuks pettuda lihtsalt mehhanism mu enese kaitseks. Maailm, jah. Siin on liiga palju prügi. Ta ise on treeninud mu ükskõikseks, ei keegi muu.
Aga vähemasti ma mäletan. Vahel tõuseb meenutus minust vahuse lainena üles mõnes täiesti argises kohas. Siis, kui vaatan postkontoris kaarte või määrin köögis saiale võid. Siis olen ise nagu valge vahulaine. Võimetu mäletamise magususe suhtes, kuni tuul mu rannaribani tüürib ja valusalt vastu kivi pillutab.
Aih! Aga ma ju teadsin. Teadsin alati ette enne, kui nii läks. 

 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s