Ilmunud on noorteromaan “Punamütsike kakssada aastat hiljem”

Punamytsike kaas_RGB

 

Kauni jõulukingitusena mulle enesele nägi 11ndal detsembril ilmavalgust mu seitsmes romaan “Punamütsike kakssada aastat hiljem.” Teos on kõvas köites, mahult 280 lk. Romaani andis välja kirjastus Argo. Selle raamatu sünd on mõnevõrra erinev teiste teoste omast, mis kõik said ühe jutiga valmis kirjutatud. Tekkis idee kirjutada ühest muinasjututegelasest tänapäevases võtmes. Kuidagi iseenesest sai selleks Punamütsike kui üks tuntuim tegelaskuju.

Mõned aastad tagasi kirjutasin valmis romaani esimese peatüki ning sinnapaika see toona jäigi. Aasta hiljem rändas mu mõte käsikirja juurde tagasi. Taipasin, et kuigi mulle meeldib teoses tegelaste vähesus ja seda seetõttu, et nendega toimuvale detailselt keskenduda, kõigest kolme tegelasega – Punamütsikese, hundi ning Punamütsikese emaga ma seda romaani lõpuni ei vea. Et tegevustik oleks omanäolisem ning sündmusterohkem, kaasasin loosse ka teisi muinasjutukangelasi. Kuidagi iseenesestmõistatavalt said nendeks tegelased mu lapsepõlve lemmikraamatust “Tulipunane lilleke.” Tänu Siima Škopi ehedaile illustratsioonidele, mida sai lapsepõlves lõpmatuseni imetletud, polnud mul kuigi keeruline tuua tänapäevasesse võtmesse ka selle loo peategelased. Panin nemadki tegutsema tuntud muinasjutust sootuks erinevasse võtmesse – lihtsast kaupmehetütrest lõin maailmakuulsa, külma ja kõrgi moeikooni ning mahepilgulisele, inglijuustega printsile andsin kahtlase mainega ärimehe rolli. Kolmele põrsakesele sobis muinasjutukohase järjena kinnisvaramaaklerite amet ning Hans ja Grete said koha pere restoraniketis.
Kirju ja eripalgeline seltskond kavatseb oma jalgelt raputada muinasjutumaailma halli igavusetolmu ja võtab rutiini peletamiseks ette reisi Tallinnasse kontserdile. Pikal teel juhtub nii mõndagi. Eri maailmavaated ja väärtushinnangud põrkuvad nii konfliktideks kuid niimõnedki neist põimuvad sõprussuheteks ja enamakski.
Romaani läbiv idee on lisaks meelelahtusele anda erinevate tegelaskujude läbi edasi inimhinge püüdlust iseenda leidmise ning enesega rahu sõlmimise suunas. Tegu on eelkõige noortele suunatud kirjandusega, kuna jätkuvalt meeldib mulle hetkel seda žanri enim viljeleda.
Romaani “Punamütsike kakssada aastat hiljem” pilkupüüdvate helesiniste kaante vahel peitub lisaks huumorile ja seikluslikele situatsioonidele mõtisklus sellest, kas see, mida laiast maailmast otsima minnakse, on eelkõige muljed ja meelelahutus, võimalus iseenda eest põgeneda või pigem arusaam sellest, kuidas leida endas üles sisemine tugevus, olla avatud õnnele, eneseteostusele ja armastusele.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s