Tähistaevaööl

Jälle on õhtu – vaikne, karge ja  jahe. Sügavmustas taevas särab miljon tähte.

Tulin mõni aeg tagasi õuest, niiske õhtuse õhu käest, rattaga sõitmast, kahel pool teed laiumas sünge hämar mets, mis justkui peidaks endas miljonit õudust ja salapära, mida parema meelega ei vaataks.

Lapsena kartsin alati pimedat metsa, see tundus kuidagi kõhedust tekitav ja mingit ebamäärast kurjust täis.

Kõik, mis jääb me haardeulatusest ja arusaamise piiridest välja, tundubki ilmselt pisut peletav. Kuigi, kui mõistusega võtta, siis pole seal ju muud, kui kõigest koltunud mustikavarred ja vaigulõhnased männipuud, mis on täpselt needsamad, mis päevalgi. Ja võib-olla uitab nende mändide vahel kusagil mõni metskits või rebane, kes oleks ootamatust kohtumisest inimesega sama kohkunud kui inimene ise.

Enne koduni jõudmist tabas mind rahesadu. Sajad väikesed külmad lumekillud peksid vastu nägu, pudenesid jopele ja asfaldile, kus läikisid koltunud ja mahavarisenud lehed. Täiesti ootamatu elamus, kuigi tagasi jõudsin õnneks enam-vähem kuivana.

Nii mõnigi asi võib elus tabada täpselt sama ootamatult nagu oktoobrikuune rahesadu kesk tähistaevaööd. Nii hea kui halb. Elu üllatab. Ja mine tea, võib olla polegi see paha.

Ja tegelikult… Millest ma üldse räägin? Võib-olla peaks siinkohal nüüd hoopis ennast lahkama hakkama, kui ilus, tark ja osav ma ikka olen, et enda blogi vastu huvi äratada.

Aga ma vist ei lähe eriti seda teed, vähemalt mitte täna.

Aga kui te mahti saate, võite ju poest või raamatukogust läbi astuda ja „Lepatriinupüüdjat“ sirvida. See ta on, mu esimene romaan, millest ma siin tõenäoliselt edaspidi natuke juttu kavatsen teha. Lugu eneseleidmisest ja armastusest, aga sootuks omamoodi võtmes.