Minevikust mööda

WP

Kõrkjates sädeleb vaikus. Vaid tuul kahiseb kusagil kaugel. Tasa ja targu. Targutamata. Kõnnin ikka ja jälle seda kiviklibust, okkapurust teed, minevikust mööda. Rännak iseendani on mõnikord liiga pikk. Mitme eluea pikkune. Kuis jõuaks üldse napi hingesõõmu vältel, mis kätkeb endas ühe eluea, kõike olulist hoomata? End selle maailma jaoks sobivaks seadistada?
On soe südasügis. Kaduvik paitab mändide karedaid päid.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s