Minevikust mööda

Kõrkjates sädeleb vaikus. Vaid tuul kahiseb kusagil kaugel. Tasa ja targu. Targutamata. Kõnnin ikka ja jälle seda kiviklibust, okkapurust teed, minevikust mööda. Rännak iseendani on mõnikord liiga pikk. Mitme eluea pikkune. Kuis jõuaks üldse napi hingesõõmu vältel, mis kätkeb endas ühe eluea, kõike olulist hoomata? End selle maailma jaoks sobivaks seadistada? On soe südasügis. Kaduvik […]