Varasügis algab alati aimamisi. Nagu enne ärkamist nähtud unenägu, mis ärkvele virgudes veel painamisi puudutab. Rooside lehed on värvunud mee ja tõrva karva ning paiguti maha varisenud. Üheainsa, eemal oldud nädalaga. Ööjahedus on pojengipuhmastesse laiguti pistnud punast. Murust hoovab veel keskpäevalgi kastemärga ja viljapuud on täis kollaseid ning roosapõskseid ploome.
Meri sillerdab karget hõbedast värvi ning on raudkülm, vaevumata üleolevalt mäletama suvepäikese põgusat kuuma puudutust, nagu poleks seda eales olnudki. Endast sallimatult välja sülitanud ja eemale peletanud suveujujate ja pruuniks põlenud õnneõhkajate hordid. Et üksilduses rahumeeli oma vahuseid mõtteid mõtiskella. Mina teda ei karda. Mulle sobib külm vesi veel küll.
Sel suvelõpul astreid, noid ilmselgeid sügisekuulutajaid, ei tahakski oma aeda. Lopsakaid krüsanteemipuhmaid samuti mitte. Neilgi on iga õienarma küljes kaduvuse pitser. Aed on selletagi juba kergelt rõhuva sügise nägu. Igavene hääbumine, mis igalt uuelt ja puhkemisaltilt kevadelt alati pisut väsinult ja sama hämmeldunult küsib: “Miks jälle?”
Kirjapiiga Kiiri Saare blogi 