Nagu hõbesõrmus vees…

vesi

Vaatasin üle aegade su internetiaknasse. Ega sääl suurt midagi näha olnudki – klaasid katki ja end üle aknalaua sisse upitav uudishimulik nõgesepõõsas ühes angervaksa ja pudeneva põdrakanepi roosade õitega. Aken nägi välja nagu aken ikka, mille taga ei põle enam ammuilma tuld ja mille põrandalt ei kosta samme.

Võib-olla polekski pidanud enam tulema. Tea, mida üldse säält leida tahtsin, ehkki teadsin, et leida  pole suurt midagi muud peale iseenda leppimatuse.
Alles oli, alles oli see vana valu, nagu tuha alla tukkuma jäänud tükike hõõguvat sütt. Või nagu otsatusse mereliiva kadunud hõbesõrmus, mis enam kunagi päevavalgust ei näe. Kõrvetas servapidi ja kiirustas mind minekule.
Ega samas teagi, kus või kunas laine hõbesõrmuse kaldale uhta võib, või kes selle kunagi leiab. Selles või järgmises elus. Või kas sõrmus talle üldse meeldib või paras on. Aga sääl ta hulbib, nagu üks miljonist võimalusest, mis vahel ikka elus aset leiab.

Foto: Margus Vilisoo

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s