Nurmenukujanu

Nurmenukujanu ajas mu veel hilisõhtul mere äärde, kohtuma päeva viimase hapra valgusega. Mustavate põlispuude taga küütles lapike verevat loojangutaevast, sinise siidpaelana sillerdas meri. Oli vaikne ja karge. Otsatu iseolemise, üksiolemise õnnestav kergus.

Leidsin kadakate vahelt, kuluheinariismete seest vaid üksikuid talvekohmetuid õisi. Tillukeste varte ja veel olematute, krimpsus lehtedega. Üle kõige ihkaski hing seda lihtsust. Rohkem kui kõike muud. Seda karget meretuulemaiguste õite ja alles puhkemata heinamaade lõhna. Sulnist sünnipäevahingust.