Kas sa nutad, kui ma suren?

Kõige viimati lugesin Egon Ilissoni “Kas sa nutad, kui ma suren?” See on üldse igas mõttes väga omanäoline raamat, mille pealkiri juba iseenesest kutsus lugema. Kõigepealt hämmeldas mind raamatu suhteliselt tavatu välimus – A4 formaat ja see, et raamatul polnud autori nime ega leheküljenumbreid ning oli täiendatud joonistustega, mida süüalune väidetavalt jutustamise käigus visandas. Teos ise kujutab endast ühe sarimõrvari pihtimust, jutustust, kuidas sai inimesest, kes tegelikult lausa vihkas vägivalda, surmakuulutaja langenud hingedele.
Tabavalt võtab autor ise oma raamatu kokku, öeldes nõnda:

21 sajand. Aeg mil enamik Su klassikaaslastest on kirjutanud oma elulooraamatu ja naabrimees plaanib juba järge. Aeg mil autobiograafilised edulood näevad ilmavalgust tihemini kui päevaleht, mis Su postkasti jõuab. Aeg mil edukus on mõõdetav rahas ja seltskonna ajakirjades avaldatud piltides.
Käesolev raamat ei räägi edukusest, aupaistest ega õnnelikust elusaatusest. See räägib inimestest, kelle pead pole õnn paitanud. See raamat räägib saatusest. Sellest, et Su elu on vaid mäng. Jumalate mündivise, kus Sul pole iialgi aimu kummale poole just Sinu münt kukub.

Tõtt-öelda oli see teos üsna raske lugemine, kuna tekstis ei kohanud praktiliselt üldse dialooge, mis oleks loo pisut kergemini omistatavaks teinud, seega pidin end ajuti lausa sundima edasi lugema. Millegipärast tahtsin seda teha, kuna aimasin, et asi on seda siiski väärt.
Jah. Raamat paneb mõtlema küll. Kasvõi selle pärast, et ma ei ise jaga kindlasti seda mündiviske-teooriat. Mistahes kaotusi elus, ükspuha, kui rängad nad ka poleks, on võimalik seljatada, ilma endas inimlikkust kaotamata. Samas tundus peategelase elukestev kiindumus oma invaliidiks jäänud naise vastu mulle väga tähelepanuväärse ja liigutavana, pannes jätkuvalt mõtlema armastuse kõikvõimsuse üle, mis võib meist ootamatutes oludes voolida sootuks teise inimese, kui selle, kes me tegelikult tahaks olla.
“Kas sa nutad, kui ma suren?” on autori teine raamat, mis on tuntav edasiminek ta romaanivõistlusel äramärgitud teosest “Isased.”

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s