Roostepruun õhtu

Täna käisin õues alles õhtu hakul. Mets hõõgus kustuva päikese lõõsas, olles omandanud just sedasorti lummusliku roostepruuni tooni, mis meenutab natuke liiliatolmukate küpset ruuget värvust. See pehmendas argipäeva selgeid teravaid piirjooni ja andis olemisse seletamatut lendlevat kergust. Mingil hetkel saabub märkamine, kui vähesed asjad on õigupoolest olulised ning sellel, mida seni palehigis taga aetud, polegi […]