Mets lõhnab nagu kevad

ööviiul

Mets lõhnab nagu kevad, nagu sajad samblarüppe tipitud sinililled. Õhus on kuuskede vihmajärgne kore rõskus, heinamaade pehme õhtukuldne päikesehelk. Siniliilihelmeis muru pärlendab mahajäetud talu õuel. Lehelinnu esimene üllatlev, elurõõmust pakatav sirin.
Ja see suur rohetav mets kahel pool õhtut lõhnab tõesti nagu kevad.

Pilt: FB

Nurmenukujanu

nurmenukujanu

Nurmenukujanu ajas mu veel hilisõhtul mere äärde, kohtuma päeva viimase hapra valgusega. Mustavate põlispuude taga küütles lapike verevat loojangutaevast, sinise siidpaelana sillerdas meri. Oli vaikne ja karge. Otsatu iseolemise, üksiolemise õnnestav kergus.

Leidsin kadakate vahelt, kuluheinariismete seest vaid üksikuid talvekohmetuid õisi. Tillukeste varte ja veel olematute, krimpsus lehtedega. Üle kõige ihkaski hing seda lihtsust. Rohkem kui kõike muud. Seda karget meretuulemaiguste õite ja alles puhkemata heinamaade lõhna. Sulnist sünnipäevahingust. 

 

 

Illusoorne minevik

suudlus

Ma tean. See sinu nähtamatu vaimne võim minu üle on alati olnud kõigest mu enese pelk kujutelm. Magus ja ühtaegu valus. Rahesadu, tormid ja orkaan möllavad vaid meie endi sisemuses, ei mujal. Maailm on ikka samasugune – turvaliselt argine, hall ja tavaline.


Kinnisideed, need on me endi mõttepalangutest võrsunud umbrohi.
Mu vankumatu vajadus sinust ja sellest vanast väest kinni hoida. Kujutelmast, mis pole kunagi tegelik sina olnudki. Ma ju tean. Ma tean. Mu mõistus on alati olnud targem kui mu emotsioonid. See vimmakas võserik lokkab vaid minus eneses, ei kusagil väljaspool. Seal on endiselt kõike – ilutulestikku, aasade viisi igihaljaid õisi, ulguvat raju ja tuules kolisevaid aknaluuke.


On aprilli lõpp ja akna taga sajab lund. Nagu ühel ammusel kevadelgi. Maailm oli siis teistsugune. Õrnalt õielõhnane ja illusoorseid lootusi täis. Selles oli rohkem värve. Aga ka varjupoolt.

 

 

 

Motivatsioonita kevad

salatee

Kui kummastav. Ma ei tahagi enam käia seda teed. Seda kanarbikuvõserikku kasvavat salarada, mis veel vaid aimamisi vanade remmelgate varjust terendab. Ikka leian põhjuse, et kõrvale põigelda, mitte mõelda sääl hargnevatele võimalustele. Ega ma enam suurt usugi neid valikuid, suutmata kedagi tõsiselt võtta. Ette ennustatav tulem oleks nagunii valu. Või tühjus. Või pettumus. Või need kolm kokku. Milleks siis?
Sina viisid liiga jõuliselt kõik endaga kaasa. Selle hapra unistusesinise maailma, mille kuninganna kord olin. Mille kõikuma löönud troonist vabatahtlikult loobusin.

 

Võib-olla peaksin viisaka inimesena tundma kahetsust, et olen mõne kena ja kurvasilmse hoolimatult ootama jätnud. Niisama, ilma mingi nähtava põhjuseta. Küllap huvipuudusest. Olematuks kahanenud motivatsiooni tõttu. Niiviisi lahinguid ei võideta, tean. Aga ma ei vaevu alustamagi. Milleks? Minu silmis on nad kõigest võõrad, katkised ja odavad lelud. Eranditult nad kõik. Isikupäratud peegeldused vaateakendel, mis minusse ei puutu.



Ega elamise kunst polegi mingi nõiakunst. Kõigest mõned lihtsad reeglid, millest pole hingerahu seisukohalt mõistlik mööda vaadata. Hoia oma elu võimalikult lihtne. Soovidevaba. Vajaminevat ei pea pikisilmi teiste käest ootama ja endale manguma. Kõigest mõningase isikliku panuse läbi on see nagunii saadaval ja sinu. Iseasi, kas sellest kunagi enam sellist siirast helget rõõmu tunnen nagu toona, sinise maailma valitsejannana.

 

 

 

 

Tuulemüüja tütar

 

Kas me üldse teame, kes me oleme? Usaldame seda muutlikku ja moonutatud hinnangut kuvavat kõverpeeglit, mis edastab üksnes seda tõde, millistena teised meid näevad? Usume seda kaugelt enam kui iseennast?

Vahel on meil hea meelgi, kui õnnestub maailm ära petta. Peaasi, et ei peaks iseendaga silmitsi seisma. Kuid sisemine segadus süveneb ja sellest vabanemiseks otsitakse aina meeleheitlikumaid viise. Miski pole tõeline ega päriselt see, mida tahaks. Võib-olla pole seda olemaski?

Enesepett ei saa kesta lõpmatuseni. Ühel hetkel saabub murdepunkt – eesriie käriseb ja pilt tõelisusest jõuab lõpuks ilma sageduse segajata vaatajani. Kas see, mida nüüd peeglis näeme, meeldib meile? Kas tunneme ennast üldse ära? Mis edasi saab, see sõltub juba meist endist.

 

Minu uue novellikogumiku “Tuulemüüja tütar” tagakaanetekst
Video: Alan Walker – Faded

 

 

Vaarikajõgi

vegase rand

See jõgi, pikk, lõputa jõgi. Pulbitseb, vuliseb, loob. Valged vahukeerised kallastel. See jõgi. See jõgi. Sina ja mina. Sina ja mina. Joon. Joon.

 

See suudlus. See suudlus. Laotunud üle kõigi mu rõõmuta aastate. Otsatu nagu igavik. Ilus nagu vikerkaar. Su juuste pehmus. Õlad. Silmad. Käed. Käed. Käte kerge surve. Lembus, milles kurb kümbleb. Ei saa eales küll. Minuga. Minu. Sina ja mina. Sinu ja minu.


Uus päev. Tuba. Padi ja tekk. Sein ja kardin. Hall hommik akna taga. Nii nagu ikka. Unenägu, tõelisem kui elu, libiseb eemale. Huultel veel hetkeks su suu magusus. Vist vaarikad. Vaarikad.

 

 

Vaba päev

Lumikellade meelõhn. Pooleldi hoomamatu nagu elu ise. Immitseb tasa üle toa. Nii heitlik kevad. Külmad hallid pilved ja poriks paakunud maa. Raagus kirsivõserik krundipiiril, selle all ridamisi valgeid nimetuid lillepuhmad. Kasvavad, isegi teadmata, kellele ja miks. Pikad unenägudega uned. Reaalsus läbisegi ebareaalsusega. Palju jaksab üks inime kanda? Ei enamat, kui õlule pannakse. Raamatute kirevad seljad aknalaual. Veel üks võimalik pelgupaik, armastavana ootel. Tule ja loe.

Mõtlesin vahepeal, et sind ei olegi enam. Mitte kusagil, mitte kellegi jaoks. Mis iganes võib juhtuda sellessinatses heitlikus ilmas. Teiste inimeste elud huvitavad mind harva. Sina oled jäänud. Hiljem pole niiviisi enam kellelgi jääda lubanud.
Kirjutan. Lõpetan pooleliolevat käsikirja. Seegi rõõm. Võib-olla üks suurimaist, mille elu on andnud. Lumikellade lõhn levib tasa üle toa.
Vaba päev.

Phaeleh – Should Be True

Tuulest tehtud unistus

männipuu

Käisin jälle seal rannas. Küllap kohtumas möödanikuga, sest tõrvalilli seal enam ei õitse, õrnsoolasesse soojasse vette ei poe servapidi vikerkaar ja mu käsi ei joonista liivale enam üht ainumatki pühendust.

Vaatasin meie männipuud valgeks uhutud rannaliival ja mõistsin, et peagi jõuab tõusuvesi sellegi puu juurteni. Uuristab ja uuristab ning varsti teda enam ei ole. Ei ole enam meie männipuud, mida olen tulles alati tervitanud ühtaegu rõõmu ning kurbusega. Ei ole ta uhkeid kahisevaid oksi ja koredaid käbisid. Ei ole enam männipuud, mille lähedusse, lõikeheinapuhmaste alla peitsin sulle kunagi kingituse. Jääb järele vaid nukker känd ja lõpuks juuritakse seegi välja. Et ei häiriks suvitajate ilumeelt.

Kaua õõtsub üks mälestus üle aja ja õhu? Läbi ööde ja lõputute videvike? Kas seegi kaob kunagi? Asemele sirguvad uued puud ja keegi ei mäleta enam meid.
Otsin sind vahel ikka veel mõtteis tuulest ja veest. Võib-olla ongi mu unistus tuulest tehtud. On kevad ja meenutus urvaõietolmuna magus.


Hüatsindi ärkamine

hyatsint10Hüatsint, mu varakevadine armastus. Lille sünd on natuke raamatu sünni moodi. Eriti seesuguse, tugevavarrelise ja võimsalt elujõulise, rikkalikult healõhnalise hüatsindi oma. See, kuidas tärkav võrse end ajas loob, valguse ja soojuse toel tärkab, muutub, täiustub, puhkeb. Teadmata midagi sellestsinatsest maailmast, kuhu ta võrsub. Sündimine läbi usalduse ja armastuse kätkeb eneses alati heauskset lootust, et tallegi on koht kellegi südames.
Õnneks lilled ei mõtle. Nad lihtsalt on. Järgides iseenda sirgumise suurt ja õnnestavat tungi. Ja võib-olla polegi vaja teada, miks üldse. Nii lihtsalt on.

Puud neelavad tuult

FB_IMG_1446820218618

Puud on roosad, näh, selle pargi serval nii roosad on täna puud. Neelavad tuult. Allatuult.

Sajab vihma sel vasevärvi hommikul. Kuis küll sajab vihma… Piisad põrkuvad eelarvamustelt tagasi. Ei lähe sääl miski idanema. Peale valede ja väsimuse.
Armastan ja põlgan sind endiselt. Läbi tuulte, vihma ja sügisese porivee.

Kuu sulakuld sädeleb merel

kuu sulakuldSelle sügise tuul on veel nii õrn. Õhk pehme ning mustjas. Pilved haprad ja pudedad. Liiguvad kiiresti. Taevas alles õpib talvega kohanema. Õigeid lumepilvi moodustama.


Täna öösel nägin ennast. Esmakordselt ilma iroonia, kõhkluste, soovunelmate ja kartusteta.
Mõtlesin vigadele, mis olid kunagi jäänud tegemata. Kuigi toona tahtsin nii väga. Siis, kui veel nende muutvasse väesse uskusin.
Milline meelepimedus.



Nüüd on mul veel see taevas,
see tuul, see öö.
Teadmine, et kõike ei saa.
Tuleb valida.
Ja kui sa ise ei vali,
valib elu sinu eest.
Võib-olla on mul nüüd rohkem,
kui kunagi varem.
Mõnes mõttes võib-olla ka vähem. 


Kuu sulakuld sädeleb merel.

See kättesaamatu keel…

rannas

Need tuled… Näe, need tuled… Vaatavad üle pimeduses püherdava vee. Need tuled on selle varjulise lahesopi silmadeks. Vahivad mind. Üks silm loojangupunane, teine rohurohelist karva. Keelav ja lubav ühtaegu. Mine vaid õigest mereväravast ja oledki õnnelikult päral. Õhtuks kodus. Kui vaid ilma pääl heitlik teaks, kumba tulukest uskuda.

Sadam tukub oma kesksügist und. Palistab põski põrmuks varisenud vahtralehtede pruunide päädega. Sääl pimeduse serval, kus korraks seisan, on hää, nii hää. See öine taevas on mu sõber. Õrn, poolpilvine. Nii kerge ja kohustustevaba on olla nende raaguvarisenud metsviinaväätide ja rannakadakate varjus. Rambivalguses on kordades valusam. Ega teagi, miks sääl üldse seisma jäin.

Mõnikord kulub aastaid, mõistmaks mõne tulutu unistuse allhoovusi ja kättesaamatut keelt. Mõistmine ja tagantjärele tarkus tuleb tasapisi, nagu esimene hallahommik, mil aed on korraga külmast karge ja õhk valusalt selge, väga selge. Pühapäevahommik kurrukiisuna põlveõndlaid paitamas, keedad teed, unustad end õuele vaatama ja taipad ühtäkki, iseennastki imeks pannes, et selle sadama serval, sääl kadakate valges vaikuses, on üle aegade jälle rahulik, väga rahulik ning hää.


Igikestev ja alati uus

DSCN3573

Jälle on sügis. Jälle on pimedus. Kätte jõudnud ehmatavalt vara. Istun ja vaatan kõrgel kaldapealsel, kuis taamal loksub otsatu öömust vesi. Tumedalt, leebelt. On soe. Veel pole õhus talve rasket painet. Ega ta tulemata jää. Nagu vältimatu, mis alles rändlinnuna teel.
Üle lahe särab vastu peotäis tulesid. Kutsuvalt ja värviliselt, nagu peaks siresäärsed sireenid isekeskis pidu.
Nõiduslikkus, tabamatus, nagu alati. Ei tea isegi, miks sellesse nii sageli eksin. Justkui teise dimensiooni, mis alati siinsamas, käega katsutavalt olemas.
Tegelikult on seal tulede taga pelk tühjus. Paar kõledat tänavalampi, mõni tolmune hulkrattane hiiglane ja korrusmajade kõrgused puukoormad, mis peagi alustele laaditakse ja heaoluriikide poole teele saadetakse. Et saada ilusaks mööbliks. Kaminahalgudeks kellegi kauge kodus, kellega eales ei kohtu.
Sadam ja unistusteta argipäev. Rikkaks saamise närvlik rutt. Äng ja ebakindlus takkapihta. Ega see maailmapilt realistilgi kerge kanda ole.
Kuid tuled siravad, nagu kõigil eelmistel sügistelgi, pilgus midagi igikestvat ja alati uut.