Tuulest tehtud unistus

männipuu

Käisin jälle seal rannas. Küllap kohtumas möödanikuga, sest tõrvalilli seal enam ei õitse, õrnsoolasesse soojasse vette ei poe servapidi vikerkaar ja mu käsi ei joonista liivale enam üht ainumatki pühendust.

Vaatasin meie männipuud valgeks uhutud rannaliival ja mõistsin, et peagi jõuab tõusuvesi sellegi puu juurteni. Uuristab ja uuristab ning varsti teda enam ei ole. Ei ole enam meie männipuud, mida olen tulles alati tervitanud ühtaegu rõõmu ning kurbusega. Ei ole ta uhkeid kahisevaid oksi ja koredaid käbisid. Ei ole enam männipuud, mille lähedusse, lõikeheinapuhmaste alla peitsin sulle kunagi kingituse. Jääb järele vaid nukker känd ja lõpuks juuritakse seegi välja. Et ei häiriks suvitajate ilumeelt.

Kaua õõtsub üks mälestus üle aja ja õhu? Läbi ööde ja lõputute videvike? Kas seegi kaob kunagi? Asemele sirguvad uued puud ja keegi ei mäleta enam meid.
Otsin sind vahel ikka veel mõtteis tuulest ja veest. Võib-olla ongi mu unistus tuulest tehtud. On kevad ja meenutus urvaõietolmuna magus.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s