Meevärvi uni

imetabane roosa kipslill

Õhk on täis mee ja sügiseste õunte lõhna. Karget keskpäevavalgust peegeldavad puulehed muutuvad üha hapramaiks ja läbipaisvamaiks. Nagu kõik, mis igatseb olla, kuigi on ajale juba jalgu jäänud.
Veel ujun raudkülmas merevees, kus veepiir ja hõbedane laotus armastajaina teineteisse sulanduvad ega mõtlegi su pääle.  Ega mõtlegi su pääle. Nii tugev olengi, olles läbi käinud selle tee, selle ainuma, mille mulle jätsid. Valust sai ilu, mida kõik korraga endale tahtma hakkasid. See on see, mida mina oskan. Vaatan naeratades, kuidas nad mu iluks moodunud valu ostavad, sellest rahulolu tunnevad ja säält omakorda iseend leida püüavad.
Ühel ööl sain unes endale tiivad. Suured, imetabased, pehmed, vihmavärvi ja öisest rõskusest alles rasked. Käeulatuses, kuigi päriselt veel mitte minu. Kõigest puudutuse kaugusel. Nii lähedal. Nõnda ehedad. Mida küll teen, kui need lõpuks kätte saan? Kuhu kaon?
Ärgates on kõik teisiti. Aga seda sa ju tead. Sa tead. 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s