Kurb lugu Toomingamehest

 
Räägi mulle Toomingamehest,“ sõnab Laps korraga, sammudes läbi niiskelt sinetava õhtuhämaruse. Selles virvendab silmapiiril kõigest pisut päeva hääbuvat kahvatukollast.
„Noo?“ imestab tema kõrval sügavais mõttes kõndiv Võlur. Ta kahlab peaaegu kuuldamatuna läbi kõrge kasteheina, pikal tumedal mantliserval sätendamas kastepiisad. „Mispärast sa temast kuulda tahad?“ pärib ta vaikselt.
„Niisama,“ sõnab Laps, libistades sõrmeotstega mõtlikult läbi valgete kasteste õite, mis justkui endamisi ohates ta sõrmede all kergelt vetruvad ja maapinnale piisku poetavad.
 „Oh, see oli nii ammu,“ venitab Võlur pikkamisi. „ Kes seda vana lugu ikka kuulda tahab? Pealegi pole see kuigi lõbus lugu sinusugusele väikesele tirtsule.“
„Ma tean, aga mul ongi täna kurva loo tuju.“
Võlur piidleb Last korraks uurivalt silmanurgast, kuidas see asjalikult ja tõsiselt läbi valgete nartsisside kahlab ja alustab siis: „Toomingamees oli väga kurb mees. Ta elas üksipäini suures tühjas korteris, kus kunagi peale tema kedagi ei käinud. Ta elu oli väga üksildane ja rõõmutu.“
„Üksindus teebki tõsiseks,“ sõnab Laps peaagu kuuldamatult, ebamaistes silmades peegeldumas loojuva päikese viimane heitlik kiir.
„Toomingamees soovis kangesti armastust. Ta teadis, et see on ainuke, mis võib ta päästa, aga armastus ei tulnud mitte kunagi tema juurde.“
Mispärast siis?“
Võlur muigab nukralt. „Kuigi Toomingamees oli väga ilus mees, nii et naised teda tihtipeale lummatult silmitsema jäid, hoidsid nad sellegipoolest temast eemale. Nad teadsid, et Toomingamehe suudlused on mürgised ja see tegi nad ettevaatlikuks.“
Inimesed on nii rumalad,“ raputab Laps halvakspanuga pead, nii et valged lokid ta ümara näo ees tantsisklevad. „Toomingamürk ei ole ju tappev. Nende endi välja mõeldud mürgid on palju hullemad, aga sellele ei mõtle nad kunagi.“
„Sul on õigus, tirts,“ sõnab Võlur ja jätkab: „Armastust leidmata sukeldus Toomingamees töösse ja üritas üldse ära unustada, et maailmas on olemas armastus. Ta tõmbas akende ette paksud mustad kardinad ja käis väljas ainult öösel, et ta ühtki kaunist naist eales nägema ei peaks. ”
“Nii kahju,” nendib Laps vaikselt.
Aga ühel ööl,” jätkab Võlur, “kohtus Toomingamees Kuukiireneiuga. Kuukiireneiu oli kõige erinevam kõigist naistest, ta ainult naeris toomingamürgi peale, olgugi et see suu suudeldes natuke kibedaks tegi. Nad veetsid koos terve suve, punusid aasal kollaseid võilillepärgi, loopisid mere ääres lutsu ja sõid peotäite kaupa musti toomingamarju. Toomingamees unustas kogu oma kurbuse ja oli kõige õnnelikum mees maailmas. Nende ümber õitses pidevalt valgeid lõhnavaid õisi, nii et Kuukiireneiu lasi neist endale lõpuks kleidi õmmelda.“
„Ilus lugu,” ohkab Laps. “Kurbade inimeste õnn ongi kuidagi eriliselt ilus. Palju ilusam, kui rõõmsate oma, sest nad oskavad seda palju rohkem hinnata. Nii võikski kõik lõppeda.” Ta piidleb uurivalt Võlurit. „Aga ma tean väga hästi, et inimesed oskavad kõik ilusa ära rikkuda.“
„Sul on õigus,“ sõnab Võlur. „Täpselt nõnda juhtus ka Kuukiireneiuga. Kuigi ta oli ilus ja tore, oli ta samas mõnevõrra tujukas. “See vänge toomingalõhn paneb mu pea valutama,” hakkas ta ühel päeval nurisema ja viskas oma ilusa kleidi minema. “Ja nende marjade maitse on mu nii ära tüüdanud!”
Toomingamees ehmus väga, sest ta oli jõudnud Kuukiireneiusse väga sügavalt armuda. Ta tuulutas hoolega tube, ostis Kuukiireneiule iga päev värskeid maasikad ja ühe väga ilusa roosamannatooni kleidi, et igati kallima tuju tõsta. Kuukiireneiu sõi maasikad ära, oli uue kleidi üle paar päeva õnnelik, aga muutus sellegipoolest iga päevaga järjest pahuramaks. “Need õied pole ju üldse ilusad, mida ma neis üldse leidsin?” porises ta mõne aja pärast jälle Toomingamehele turtsakalt silma vaadates.
Toomingamees sulges kohkunult silmad, et ta pilgus säravad valged õied välja ei paistaks ja ta põsele pudenes suur särav pisar. 
Aga sellestki ei olnud kasu. Ühel hommikul oli Kuukiireneiu läinud ja temast jäi Toomingamehe aknalauale maha ainult natuke kuldselt sädelevat tolmu.
“Kas ta tagasi ei tulnudki?” pärib Laps vaikselt.
“Ei, kahjuks mitte. Sellest päevast alates sulgus Toomingamees sedavõrd endasse, et rääkinud enam mitte kunagi ühegi inimesega. Ta käis väljas ainult täiskuuööl, siis kui kuu kuldsed kiired puulatvades tantsisklesid ja maapinnale kummalisi mustreid joonistasid. See tekitas temas tunde, et Kuukiireneiu on ikka veel temaga.”
Laps püsib mõtlikult vait. “Vaata, kuu ongi taevasse tõusnud,” sõnab ta lõpuks vaikselt.
Võlur heidab pilgu ülespoole, kus mustade pilvede vahel sirab hiiglaslik kollane valgussõõr. “Tõepoolest,” nendib ta.
“Aga sa oled ju Võlur,” jätkab Laps. “Miks sa ei võiks Toomingamehe südamesse natukenegi armastust võluda? Mul on kangesti kahju, et ta ikka veel nõnda kannatab.”
“Ei saa midagi vastutahtsi võluda sinna, kuhu seda ei taheta. Isegi mitte armastust.”
Seejärel võtab Võlur Lapse käest kinni ja koos kõnnivad nad läbi kastese rohu edasi. Öö neelab hääletult nende vaevuaimatavad jäljed, millesse jääb särama kõigest natuke helendavat tähetolmu.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s