Põlvini Pilleriini maailmas

 
Pisut hiljem kodu poole kõndides leian kraavist seesuguse hämmastava tagurpidipeegelduse, mis hulbib iseenda soojuse külluslikkuses, segab piire ja lubab valgusel endasse tingimusteta laiali valguda.
“Mis oleks maailm, nähtuna ainult traditsioonilise, õiget pidi asuvana?” ümised Sa peaaegu kuuldamatult ja pöördud naeratades mind silmitsema.
Saadan pilguga üle taeva tuiskavat purjesarnast pilve ja vaikin.
“Räägi mulle mõnest seesugusest päevast, mil sa tundsid end samamoodi, nagu täna,” ütled Sa korraga.
Tõstan käe silmile varjuks ja mu näole valgub hämmeldus. Sest iga kord oskad Sa küsida midagi seesugust, sootuks erinevat kõigest sellest, kui seda teevad teised.
Piidlen Su sirget rühti ja muretult kulgevat kõnnakut enda kõrval ja tunnen kimbatust.
“Noh, ära nüüd ütle, et sinul kunagi sõnad otsa saavad,” naerad Sa oma päikesepruuni naeru.
“Ma lihtsalt mõtlen,” kohman vastuseks.
“Mõtle mõtle.”
“Vanaema talu,” alustan pikkamööda. “Kevad. Kollane võililleväli. Värskelt lüpstud piima soe rammus lõhn. Jahutusvannis peegelduvad pilved. Liivakasti serval kuivavad plekist piimanõud, mille tuhmid küljed päikest peegeldavad.” Korraga löön ebalema.
Naeratus laieneb. “Kuigi see kõlab nagu Pilleriini lugudes, räägi edasi.”
“Hah,” naeran. “Eks meis kõigis ole natuke Pilleriini.”



Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s