Heledamaks muutuvas ajas

 
Kevad.
Kummaline, kuidas kõigest paar heitlikult vihmast päeva on meelitanud kaskedes välja esimese ettevaatliku värvitooni – tärkava poripruuni, mis alles mõtiskleb võimaluse üle muutuda küpseks leheroheliseks. Iga kevad imetlen looduse julgust, igavesti kõhklevale inimloomusele mitteomaselt, endal taolise siirusega puhkeda lubada. Ta ei vaja lubadusi igavesest armastusest, piisavast sissetulekust või millestki kolmandast ebasiirast, mille najale enda ebakindlad emotsioonid üles ehitada. Talle piisab kõigest päeva soojusest, järjest heledamaks muutuvast ajast, et enda läbematu kiindumus ohjeldamatult, külluslikult, leheroheliselt ja õietolmuselt vallandada. Meelitades enda küpsesse lumma ahnelt sumistavaid metsmesilasi ja õnnelikke värskelt armunuid, kes iga kevad kevadekuulutajaina jälle tänavaile ilmuvad.

Asfaldi niiskus kleepub rattakummide külge ja mida kaugemale selja taha linn jääb, seda enam imbub kevadet mu ümber õhku.
Ja mingil moel oled Sa ikka veel seal, poolnähtamatu, ent seda selgemini tajutavana, kusagil kauguse taga, kui vaatan enda ümber neid igivanu, tarku ja tuttavaid puid, vee selget valget peegeldust, kuulan aja kohinat enda ümber. Naerad mu mõtetes, kahlad põlvini kogu ses kevadvärskuses, püksisääred põlvini üles keritud ja põsel pisut õietolmu. Räägid hääletu ja pisut hingetuna üht lugu, mida mõtlikuna kuulama jään. Et see pisut hiljem siia kirja panna.
Veider, et ükski inimene pole mind eales rohkem inspireerinud, kui Sina.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s