“Tuulest viidud” võtteplatsil

Lõuna-Portugal. Õhk virvendab kuumusest ja tumepunane liiv tolmab. Oleme mingi täiesti suvalises maakohas Algarves, järjekordsel reisipäeval teel järgmise sihtpunkti poole, kui ma ühel hetkel autost välja hüppan, fotoaparaati käigult kaasa haarates.
“Mis on?” küsivad teised pisut segaduses mulle järele vaadates.
“See on ju nagu “Tuulest viidud” võtteplats!” hüüan tolmukeerisest pisut hingetuna vastu. Vähemasti just umbes millegi seesugusena on jäänud mu kunagine lapsepõlve lemmikraamat mulle meelde. Ning korraga taolise ootamatult visualiseerunud vaatepildiga silmitsi seistes ei suuda ma tajuda muud, kui ehedat hämmeldust.

Muidugi pole mul kõige selle juures õrna aimugi, mis hoonega tegelikult tegu on, missugused inimesed võisid seal kunagi elada ja toimetada, milliseid rõõme ja kurbusi endas kanda.
Klõpsin teeotsas pilte ja olen kuidagi veidralt õnnelik, sest kogu maastik tundub korraga kummaliselt unenäoline – kogu see päevapalavuses kõrbenud pasteljas hein, punavalged hooned – justkui elavaks muutunud ebareaalsus.
Mis mind Portugalis eelkõige lummas, oli just see kummaline, punane, kohati lausa sügavpunane liiv, mida ma ajuti hämmeldunult pihku korjasin. Aga jah, ilmselt ma olengi mingis mõttes selline maalähedane hing, kes võib vaimustuda seesugustest lihtsatest asjadest nagu tuul, õhk, päevapaiste ja looduse eriskummalised värvitoonid.

Üks arvamus ““Tuulest viidud” võtteplatsil

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s