Viimane vaatus

Novelli “Ööd vahtravalgel” 9. osa

Ühe pika hetke olen jahmatuest täiesti sõnatu, pilgutades rabatult silmi, samal ajal jälgides, kuidas kogu hall tühjus pikkamisi me ümbert ennast minema kerides täielikult hajub ja laotus taas kirjeldamatult kuldselt lõõmama lööb.
“Hei… ma olen siin…” sosistan lõpuks karedalt ja lootusrikkalt üle välja, nähes korraga hämmastavalt selgelt, kuidas mu rabedaina poetatud sõnad õhku rippuma jäävad, mu ümber laisalt heljudes tiirlevad, näides pihutäie kõige kirkamalt sädelevate lumehelvestena. Suutmata sellelt ebatavaliselt nähtuselt silmi pöörata, pomisen pooleldi tummalt: “Hei… kuuled sa mind?”
Mu ümber lasub raske ja tihke vaikus, milles kostub vaid kusagilt eemalt nõrga, juhuslikult mööduva tuuleiili kohinat.
” Anna andeks, et ma tulin…Võib-olla ma tõesti poleks pidanud…” jätkan puterdades ja iseennast samal ajal oma talumatu kohmakuse pärast pööraselt vihates. “Ma tahtsin lihtsalt… ”
Lauset lõpetada suutmata ja Zafist meeleheitlikult eemale kahlata püüdes kuulatan kuldse vahtralehesaju jätkudes pikki pingsaid ja ärevaid minuteid, ent keegi ei vasta. Mu jalge ees sillerdab ja küütleb kuldse jõena ere soe valgus, justkui mind mingil omamoodi veidral moel hellitlevalt emmates.
Seda märgates pühin tõtakalt silma sattunud pisarad ära ja ühtäkki olen taas ülimalt teadlik Zafi kõverast ja halvakspanu pilgeni täis mulle saadetud pilgust.
Pööran end ümber, vangistan oma silmad ta heledale mantlile, mille lahtised hõlmad tuules pehmelt laperdavad ja hüüatan raevunult, hääl kogu möödunud kuude allasurutud valust hõõguvaks vihkamiseks värvunud: “Sa valetasid mulle! Sa valetasid, sa neetud tõbras! Kuidas sa julgesid mind petta?! Kuidas sa julgesid mulle väita, et ta ei hooli ja on mu täielikult unustanud?!”
“Rahune, Bec,” sõnab Zaf pikkamisi mulle lähemale astudes ja mu emotsioonipurskest täielikult häirimatuks jäädes. “Sa äratad ta üles ja see – luba meenutada – poleks kuigi tark tegu.”
“Aga ta ongi ju ärkvel!” pobisen segaduses ringi vahtides.
“Ei ole, ta rääkis läbi une. Aga kui sa end vaos ei hoia, võib see iga hetk tõepoolest juhtuda.”
Teadjamees heidab põgusa pilgu oma kallile kullast käekellale ja nendib kiretult: “Tegelikult juhtub see nagunii iga hetk. Ta peab täna päris vara ärkama, et tööl paar olulist asja korda ajada. Meil on aega kõige rohkem mõni minut, enne kui äratuskell heliseb.”
Ta manitusust kuulda võtmata ründan teda edasi: “Miks sa mind petsid, Zaf? Miks sa mind kogu aeg mind veensid, et ta on ükskõikne? Ta ju mäletab mind!”
Zaf ohkab pikalt ja pisut kannatamatult, sõrmede vahel hajameelselt midagi punaselt hõõguvat, mis pärineb ilmselt meist kahel pool lõõskavatelt erkpunastelt põõsastelt, mängitades. “Lihtsalt masendav, kui vähe sa kellestki tead, kellest sa sedavõrd hoolid.”
Taoline halastamatu olukorrasõnastus paneb mu hetkeks valuliselt neelatama, ent ma kogun end kohe ja vingatan seda nõudlikumalt: “Sa ei vastanud mu küsimusele!”
Zafi tume pilk seirab mind pikalt. “Hea küll, Bec,” laiutab ta viimaks allaandvalt käsi. “Mida sa kuulda tahad? Kas seda, et ma arvasin, et nii on lihtsam ja märksa valutum tee sulle unustust pakkuda?” Üle ta kauni näo libiseb põgus pahameelevari. “See olekski peaaegu õnnestunud, kui Ta poleks kõige ebasobivamal hetkel sekkunud ja sind hüüdnud.”
Zaf astub veendunult mu juurde ja vaatab mulle pikalt otsa. “See oleks olnud kõige kiirem tee sind su painajaist päästa, Bec, ei muud. Pole põhjust mind selle väikse vale pärast vihata. Ma oleks pühkinud kogu selle tarbetult traumaatilise loo jäägitult su meeltest, nagu sa soovisid, võimaldades sul tagasi normaalsesse ellu naasta. Aga,” ta naeratab mõrult, “nagu näha, näid sa eelkõige ise selle vastu tormiliselt protesteerivat.”
Ta kõnnib pisut eemale ja pomiseb midagi, mis kõlab nagu “põikpäine ja kannatustes sipelda eelistav, nagu alati.”
“Aga… need lapsed, keda ma nägin… ” jätkan ta märkusest välja tegemata katkendlikult nuuksatades, “need on tema omad, jah?”
Zaf pöörab ringi, teeb korraks kummalisi nägusid, samal ajal oma pilguga mu silmade valvsalt luurava haarde eest eemale põigeldes ega vasta.
Mu toon muutub vastust kuulmata pinevaks ja piredaks nagu pillikeel. “On või?”
“Mida see muudaks, kui ma sulle ütleks, et on jah?” pärib ta ühekorraga nõnda pilklikult, et ta irooniline ja mind korraga vähimatki mitte säästev avaldus sunnib mu läbematult ta juurde trampima, kümne vihkava küünega ta kuue revääri külge klammerduma ja teda kõigest jõust raputama.
“Räägi välja, mida sa veel tead?” urisen toonil, justkui kavatseks oma pisut peletavale ebamaisele kaaslasele järgmine hetk tõepoolest kõrri karata.

Zafi ilme püsib muutumatu, võib-olla isegi pisut lõbustatud, mille ainuke tulem on see, et see kasvatab mu nördimuse veel suuremaks kui ennist.
“Ei, Bec,” väidab ta viimaks aeglaselt, toon hoolikalt reserveeritud ja vähimagi emotsioonivarjundita, samal ajal mu küünistavaid käsi enda küljest kannatlikult ja vähimagi meelepahata lahti kangutades. “Need ei ole tema omad. Ma ju ütlesin sulle, et unenäod pole kunagi objektiivsed. Ma tõesti lootsin, sa oled piisavalt tark selleks, et kogu nähtut mitte ülemäära tõsiselt võtta.” Ta silmitseb mind ja mu ootamatult vallandunud vihahoo avalduse tõttu tumepunaseks värvunud põski pikalt ja läbitungimatult. “Aga paistab, et olen oma põhjendamatult heldes arvamuses siiski eksinud.”
Mühatan häiritult ja lasen ta silmade intensiivse sisenduse ees käed jõuetult rippu vajuda.
“Sest kõik see…” Teadjamees teeb käega laia kaare, justkui tahaks kogu meid ümbritsevat kullas sillerdavat nurme endaga kaasa haarata, “ei pruugi üldse tõsi olla.” Tumedad silmad libisevad nöökavalt minu omadesse. “Pole vaja ülemäära ärrituda ja mind heast peast vihata. Ühtki unenägu ei saa võtta nagu lõplikku tõde.”
“Aga ta mäletab mind! Ta mäletab!”
Zafi nägu kõverdub grimassiks, ent ta ei kiirusta midagi avaldama.
“Mis sellest kõigest, mida ma nägin, siis üldse tõde oli?” pärin hingetuna edasi. “See teeots, maja, inimesed… kontserdisaal?”
“Maja on tõepoolest tema,” nendib Zaf. “Kontserdisaali oli samuti õige visioon. Ülejäänu aga… on lihtsalt ta meelte poolt kokku miksitud virr-varr, millesse oleks sul targem mitte ülemäära süveneda.”
Kõnnin pikkade sammudega edasi, nina maas ja silmad sooja hõõguse sees kinni. Ja pikkamisi, väga pikkamisi, justkui jäine artkiline hoovus, libiseb minusse ühtäkki arusaamine millestki, millest ma juba ammuilma aru oleks pidanud saama. Tõstan silmad ja vaatan Zafile veendunult ja lõpuks tõe ära taibanult otsa, valust, iseenda pimedusega löödusest ja lõplikult mõistmisest ühekorraga täiesti rabatud.
“Ta on tegelikult abielus, eks?” poetan piinatult üle huulte, hääl nõnda vaikne, et seda on meid ümbritsevas vaikses tuule kahinas vaid suurivaevu kuulda. “Selle pärast ta mu jättiski, eks?”
Zaf piidleb mind pikalt ja kaaluvalt, soe kuldne valgus näolt tagasi peegeldumas, mille valgel tundub ta korraks peaaegu inimlikuna.
“Vasta mulle!” Ma peaaegu käratan need sõnad endast välja.
Zaf ohkab pikalt ja sõnab siis vastu tahtmist: “Ei, ta ei ole abielus. Aga sina oled.”
Ühe pika otsatu, terve igaviku vältava viivu vahin Zafile täiesti tummalt otsa, näol peegeldumas kõige ehedam õudus.
“Mis on?” pärib Zaf mu muutunud ilmet märgates kuivalt. “Kas sa tahad mulle nüüd öelda, et sa ei mäletagi sellest mitte midagi, kuidas sa kodust oma abikaasa juurest jalga lasid, et see jube korter üürida, sinna peitu pugeda, Temaga seal natuke aega kodu mängida ja lõpuks seal ennast kõige kasutumal ja mõttetumal moel haletseda?”
“Nii omadega läbi ma nüüd ka ei ole, et seda mitte mäletada,” nähvan vihkavalt.
“Näed siis. Teed edusamme,” väidab Zaf külmalt ja kerge halvakspanuga.
“Pealegi, ma ju ütlesin sulle, et me ei mänginud kodu.”
“No sõnasta kuidas soovid,” on Zaf irooniliselt leplik.

Hingan pikalt välja ja mu pea on üheks pikaks süngeks viivuks täiesti mõttelage.
Justkui mind lepitades pudeneb pehmelt keereldes mu õlgadele paar ebamaiselt sätendavat vahtralehte, millest ühe ma hajameelselt sõrmede vahele napsan ja mõtlikult sirgeks silun.

Ja ainiti lehe õrna läbipaistvat struktuuri silmitsedes, mis tundub mu käte vahel justkui elusana hingavat, saavad mu mõtted ühekorraga sootuks teise suuna. “See oli siis hoopis seepärast...” kogelen piinatult, silmad mõistmise selgusest korraga jahmunult pärani.
Zaf silmitseb mind peaaegu leebelt. “Jah, Bec. See oli nõnda. Ta jättis su, et sulle jääks su elu alles. Ta ei lasknud sellel kõigel liiga kaugele areneda seetõttu, et teie tutvus ei hävitaks seda. Võib-olla oleks tark lõpuks ometi oma endisest elust uuesti hoolima hakata? Mis sa arvad?”
Ühe pika viivu põrnitsen tummalt tühjusesse, silmad veekalkvel.
“Aga miks ta ei öelnud… Ma oleks aru saanud…”
“Miks? Miks?” Zafi toon on kannatlik ja kannatamatu ühekorraga. ” Võib-olla lihtsalt kõigile küsimustele polegi vastuseid? Ja kuigi sa mind vist ei usu, on mõni asi on ilma sõnadesse panematagi niigi ilmselge.”
Teadjamees astub mulle veel sammu lähemale, et ta seekordne värskelõhnaline parfüüm minust üe uhab, libistab sõrmedega läbi mu juuste, kulmujoone, meelekoha ja sõnab siis veendunult: “Mine tagasi koju, Bec. Oma päriskoju. See on parim, mida sa teha saad. Kuigi see näib mulle pisut mõistusevastane, oodatakse sind seal endiselt.”
“Tõesti?” Mu hääl on külm. “Aga kui ma ei taha minna?”
“Tahad küll. Lihtsalt sa ise ei tea seda veel.”
Mühatan uskumatusest, taibates, et mu negatiivne reaktsioon ei meeldi Zafile.
“Võib-olla oleks aeg mõista, et su endine elu, elu enne Teda, milles on sulle tegelikult kõike küllalt, polegi nii vähe väärt, kui sa arvad?” lisab ta napilt.
“See on… kõige suuremeelsem… kõige kaunim tegu, mida Ta eales teha oleks saanud,” pomisen hääletult ja Zafi õieti kuulmatagi, silmad pisaratest ähmased. “Ja samas – kõige nukram…”
“Kui sa soovid sellesse nii suhtuda, siis küll.”
“Miks sa mulle kohe ei öelnud?” Mu hääl muutub taas vihkavaks. ” Vaatasid lihtsalt pealt, kuidas ma kannatan? Tembutasid ja jamasid minuga? Kinkisid selle mõttetu…” Üritan Zafi kingitud hinnalist hõbeketti vihkavalt kaelast ära rebida ja eemale lõõmava sudu sisse heita, kuid ta külm ja kindel käsi peatab mu.
“Võta seda võib-olla selles võtmes…” sõnab Zaf pikkamisi, “et ma tahtsin sind ja su kiindumuse ulatust testida,” väidab ta peaaegu hoolimatult, mille vältel ma jagan lõplikult ära, kui rumal oli minust üldse arvata, et üks ebamaine võiks taolisel inimlikult haavataval moel lihtsurelikku kiinduda, nagu ma seda sisimas vaikselt oletasin.
“Sa igavene…” Mu hääl värvub allasurutud vihast, iseenda pimedusega löödusest ja lühinägelikkusest süsimustaks. “Sina olid siis hoopis see, kes minuga mängis? Mitte tema!”
“Ma ei sõnastaks su üllatavalt jõulist emotsioonipuhangut ehk siiski päris niimoodi,” väidab Zaf kiretult. ” Sa tõesti pakkusid mulle huvi, Bec, ja ma tahtsin näha, kui kaugele sa Tema pärast oled võimeline minema.”
Ent enne, kui ma talle tõepoolest kõige raevunuma ematiigri moel kallale söösta jõuan, juhtub midagi sootuks ootamatut.
“Bec…” kõlab korraga uuesti üle välja uuesti Tema hääl, jõudes minuni kõigest leebe sosinana, milles peegeldub kõik see, mida ma kunagi kalliks olin pidanud.
Taoline ootamatu pööre sunnib mind silmapilkselt tarduma ja kogu oma Zafi vastu suunatud meeleheitlikku viha ainsa hetkega unustama.
“Jah?” vastan katkendlikul sosinal, hinges ühekorraga piinavalt magus valu, lootusrikkus ja ületamatu soov ta huulilt veel mõnda, kasvõi ühesilbilist ja kõige mõttetumat sõna kuulda, et see oma meeltesse vangistada.
Mu ümber lasub vaikus, milles kuulen vaid enda ebaühtlaseid hingetõmbeid.
“Jah?” kordan lämbuvalt, vähimatki oma häälde sugenenud anuvast toonist hoolimata. “Palun… räägi minuga… “
Taipan, et Zaf pööritab mu taolise melodramaatiliususe peale kõige nöökavamal moel silmi, aga ma peaaegu ei tajugi teda, kuna kogu mu haavatud ja laastatud tähelepanuriismed on koondunud Ta hääle kõlale, värvingule, sellele napile kolmetähelisele sõnale, mida äsja Ta huulilt kuulsin. Hüpitan seda mõttes enda meeltes justkui kõige kallimat kingitust, lausa paaniliselt soovides, et ma kunagi ei unustaks, mis moel ta seda ütles.
“Bec, me peame otsekohe lahkuma,” lõikub korraga mu lumma mürgiga uinutatud teadvusesse Zafi üllatavalt maine, karm ja otsustav hääl. “Kell heliseb vähem kui minuti pärast.”
“Ei!” hüüatan tormakalt virgudes.
Ja siis juhtub uuesti midagi.
“Anna mulle andeks, Bec,”ütleb Ta korraga viisil, mis mind peaaegu minestama paneb. “Võib-olla oleksin saanud sind tõesti kuidagi rohkem säästa, aga näib, et ma lihtsalt ei osanud. Hüvastijätud pole kunagi mu tugevaim külg olnud,” sõnab Ta ja ma tajun ta unises hääles nukrat naeratust.
“Ma olen sellest aru saanud jah,” vastan nagu unes, samasuguse hääbuva naeratusega.
“Ja kuula oma sõpra, tal on õigus,” jätkab Ta. “Mine tagasi koju ja ole õnnelik.”
Pööran oma silmad Zafile, kes näib parasjagu mõningal määral võitlevat kiusatusega sigarett süüdata, sellest selles tavatus paigas siiski lõpuks loobudes.
“Ta pole mu sõber,” väidan pinevalt. “Vähemalt mitte selles mõttes, nagu sa ehk arvad,” lausun tuimalt ja jään vastust ootama, aga seda ei tule.
Ootan pikki rõhuvaid viive, kuulates, kuidas tuul kuldses rohus sahiseb ja mu lähedalt kaks ruugekuuelist lindu mööduvad, tiivad pehmes sudus nõrka vihinat kuuldavale toomas.
“Zaf?” pöördun viimaks oma ebamaise kaaslase poole.
“Mh?” sõnab ta pisut eemalolevalt, sigaretti tagasi pakki lükates ja oma tumedaid metalliläikelisi silmi minule pöörates.
“Saan ma õieti aru, et Ta kuulis tegelikult kõike, mida me siin ennist rääkisime?” pomisen läbematult.
Zaf on äraolev, kannatamatu ja pisut pinges. “Näib nii. Kuigi ma pean möönma, et see on pisut ebatavaline. Ta une sügavuse astet arvestades ei oleks tohtinud see nõnda olla.”

Hõõrun ületamatust piinlikkusest nägu ega tea, kuhu pilku pöörata.
“Ära muretse, ta ei pruugi sellest virgudes mitte midagi mäletada,” sõnab Zaf lepitavalt. “Aga sul on kakskümmend sekundit, Bec, siis ta tõepoolest ärkab. Sa pead kohe otsustama.”

“Mida?” küsin segaselt, hetkel reaalsuse taipamisega kimpus olles.
“Seda, kas jääd alaliselt ta meeltesse või me pöördume koos tagasi. Kui ta ärkab…” Zaf teeb hooletu žesti, ” ei saa ma sinu heaks enam mitte midagi teha.”
Heidan pilgu üle kuldselt lainetava viljavälja, mille kohal hõljuvad kõikjal justkui kaalutuna värvikirevad vahtralehed, taibates, et kõige tõenäolsemalt on see ebamaine paik just selline koht, kus ma end Tema läheduses alaliselt õnnelikuna tunneks.
“Ma ei tea, Zaf,” pomisen üha süvenevas segaduses.
“Kümme sekundit.”
Ta tungiva tooni peale läbib mind korraga nii paanika kui ka totaalse peataoleku kuum lainetus.
Surun vahtralehe kõvasti pihku, nii et mu sõrmede vahelt hakkab piiskhaaval midagi piimjaskuldset maapinnale nõrguma ja jään seda mitte midagi nägeval pilgul vahtima.
“Mulle meeldib siin, Zaf,” sõnan korraga üllatavalt selgelt, silmates lõpuks rahutult, kuidas kuldne lomp mu jalge ees aegamööda üha suuremaks muutub.
Zaf ajab mu ootamatu avalduse peale silmad suureks, kuna ilmselgelt oli see viimane, mida ta kuulda lootis. “Oled sa täiesti aru kaotanud?”
“Ei.” Korraga on minus igasugune kõhklus kadunud ja pea üllatavalt klaar, nagu inimesel, kes lõpuks teab, mida ta tegema peab. “Ma jään siia. Tee, mis tahad. Mine. Mul ükspuha. Ma jään Temaga.”
Tume pilk silmitseb mind kaastundvalt, kuid selles välgatanud metall ei kohuta mind enam. “Taipad sa ise ka, mida sa teed? See on kõige hullem üksildus, kuhu sa end praegu määrad. Algul… nojaa… algul võib sul siin isegi tore olla, uudsuse võlu ja nii edasi. Kuniks sulle jõuab täielikult pärale, et oled tegelikult kõigest Ta meelte vang, ilma võimaluseta lahkuda. Siis aga on hilja midagi muuta. Ma ei tule sind siia päästma.”

“Pole lugu. Ma elan selle üle. Vähemasti jääb mulle võimalus Temaga koos olla. Kui ma teda päriselt ei saanud, siis lepin ka sellega, et saan Ta niimoodi.”

“Viis sekundit. Ise tead.” Zafi näole valgub mu sõnu kuuldes aegamööda narritav ilme. “Ma ju ütlesin – keegi pole erapooletu. Isegi mitte sina. Sa tegelikult tahtsid enamat, kui endale tunnistadagi söandasid. Aga edu sellega. Mina igatahes lähen.”

Ta pöördub juba minekule, hakates pikkade otsustavate sammudega eemalduma. Ent ühtäkki näib talle miski meenuvat, kuna ta jääb seisma, pöörab end ringi ja lisab: Kõigest minupoolne arvamus , Bec, aga sa teed praegu väga suure rumaluse.”
“Kogu mu elu on nagunii üksainus rumalus,” väidan ma külmalt ja veendunult, hingan pikalt välja ja vaatan justkui ennast mõttes harjutades ringi paigas, millest saab edaspidi mu uus kodu.
“Mine, Bec. Nii on õigem,” ütleb Ta korraga üllatavalt kindlalt ja selgelt, nii et mu silmad uuesti jahmatusest pärani lähevad ja süda valjult pekslema hakkab. “Ma ei unusta sind nagunii kunagi. Selliseid inimesi nagu sina lihtsalt ei saa unustada.”
Järgmisel hetkel lõikub mu teadvusesse kime äratuskellahelin, kajades üle välja jõuliselt ja lõplikult nagu viimsepäevapasun, sundides mind kohkunult võpatama.
Ja korraga, teadjamehe ainitise sisendava ja ootava pilgu all löön ma kõhklema. Mu pilk rändab ta veatul näol uurivalt ringi, märgates seal esmakordselt ületamatut närvilisuse ilmingut.
“Arvad?” hüüan ma Talle pinevalt, kartes, et ootamatult kusagilt valla pääsenud jõuline, soolakalt maitsev tuulehoog kannab mu sõnad enne minema, kui need temani jõuavad.
“Jah, Bec. Arvan. Ela hästi. Sa oled alati minuga. Mul on tõesti väga kahju selle nigela lõpu pärast. Sa oled palju paremat väärt. Aga… ma lihtsalt ei saanud teisiti… Sellest poleks nagunii midagi tulnud. Anna andeks.”
Ja veel enne, kui ma enda arvates õieti otsuselegi jõuan, tunnen, kuidas teadjamees jõuliselt mu paremast käest kinni haarab, mind enesega kaasa tõmbab ja me kaome keerisena koos taas lõputusse sügavikku, tagasi heidutavasse pimedasse ja üksildasse maailma, kust olime tulnud.
Ent tunnelis hääletult ja meeletu kiirusega taas tagasi argipäeva poole libisedes tajun ma ühekorraga seletamatult veendunult midagi uut – et seal lasunud lõputult mustav, ängistav ja vastusteta kuudepikkune pilkane öö on viimaks ometi mu ümbert hajunud ja veel enne pärale jõudmist tean, et on saabunud uus, selge ja valge hommik.

LÕPP

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s