Roosa ristikheina aegu

sel pisut isemoodi õhtul
mil hallikarvaline vaikus väreles
mu vana kuuri nurga juures liiga meeletuna
et seda mitte märgata
ja jahedalt lõõskav tuul külvas pihutäite viisi
ammuilma oma erksa puna kaotanud pihlamarju
koltuvale niiskele samblale
kummaliselt kurvaks helmemustriks,
lõpetas päev läbi veekalkvel pärlitena
mu raagus õunapuudele pudenenud vihm
viimaks oma hääletu nutu
ja õhtupäike süütas laotuse
kõigest mõni hetk enne loojumist
pillavalt kuldkollaseks lummuseks

 

sel pisut isemoodi õhtul
mil nukrus joonistas mu aknaklaasidele
pikki värviküllaseid triipe –
punaseid, violetseid, vaarikakarva
selle kõige tähendust
isegi lõpuni aimamata,
viskasin ma kaminasse viimase kasehalu
pistsin vaasi paar tuule hoolimatu haarde käest
päästetud pihlaoksa,
tõmbasin vaikides selga vana purjeriidest jope
sulgesin enda järel
pisut kriimulise ja kriiksuva aiavärava
ja kõndisin juukseid näolt pühkides
valgete paplite vahelt
mööda looklevat samblapurust teed
mõtlikuna ja tagasi vaatamata
alla randa, mere äärde –
sinna, kus kunagi
liiga ammu, et päriselt veel olla tõsi
elas rannal lõbusalt mängeldes
ja päevasooja õndsuses kümmeldes
iseenda ilust joobunult
päikesepruun suvi –
pilk nakatavalt naerev
ja silmad liiga elavalt sädelevad
et midagi aimatagi osata
vaikuse veatult kaunist kurbusemustrist
mida mu aknad halastuseta
sellesse õhtusse peegeldasid

 

sel pisut isemoodi õhtul
sõnatuna läbi aegamisi värve kaotava
sügisese pilliroo kahlates,
mereveest niiskunud rannaribale
oma ebaühtlast jäljerida jättes
mõistsin ringi vaatamatagi
kui teisem
kuivõrd tuulisem ja ükskõiksem
on kõik korraga selles hääbuvas sügises
isegi see sulakullana küütleva õhtu
reetlikult soe valgus
isegi need viimased pihule pudenenud
mustasilmsed kadakamarjad
isegi see meresoolase vee hingus mu ümber
jutustades nüüd üht sootuks teist lugu
mis oli samamoodi vastu vaielda suutmata
loovutanud oma värvid
nagu mu pihlapuu

 

sel hetkel mil jahedalt leegitsev päike laskus merre
et seal vaikse visinaga lõplikult kustuda
ja õhk mu ümber tõmbus ööudust märkamatult
hallaseks külmetavaks hinguseks
sain ma lõpuks aru
et mu mõte mäletab mu unenägudeski endiselt
seda hüljatud
ja nüüd justkui ei kellelegi kuuluvat paika
kus kunagi õitses meena lõhnavate puhmastena
külluslik roosa ristikhein
ja sumeda suveõhtu lillelõhna täis tuul
ümises kalda äärses roos
iseenda lõbustuseks sõnatut viit
peites noodikirja kiivalt mu pilgu eest ära
lubamata mul seda päriselt lõpuni mõista
või taskupõhjas koos merikarpidega koju viia

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s