Unenäoilma ekseldes

Novelli “Ööd vahtravalgel” 8.osa

 Uuesti silmi avades on mul millegipärast tunne, nagu oleks vahepeal mööda läinud märksa enam aega, kui vaid kõigest mõni napp hingetõmme ja ühtäkki kardan lausa pööraselt, mida ma eest leida võin – avastades nii ennast kui teda näiteks alasti kusagil võõras voodis lebamas, sügava enesevihkajalikkusega igat hetke kahetsedes, olenemata, et ma sellest kõigest midagi mäletada ei suuda. Ent aegamisi pilgul uurivalt ringi rännata lastes tabab mind hoopis ületamatu kergendus – me seisame ikka veel üsna samamoodi nende samade pilvede lämmatavalt piimjas tihkes sudus ja Zafi minul peatuv pilk on tume, tõsine, kiirgavalt intensiivne, servadest kergelt helendav.
Igaks juhuks teen mõne rutaka ebakindla sammu, astudes temast läbematult eemale, samal ajal huultel ebamugavat põletusesarnast kirvendust tajudes.
“Nüüd ma usun,” pomisen viimaks vaevaliselt, hääles ühtaegu piin kui kahetsus.
“Mida?”
“Sinu neid sõnu, et mitte keegi pole oma soovides kunagi erapooletu. Igaüks tahab midagi, kasvõi varjatult.” Silmitsen teda peaaegu vihkavalt. “Isegi sina.”
“Ma polegi kunagi vastupidist väitnud.”
Ma ei tee ta targutusest väljagi, vaid jätkan endisest veel pahuramalt: “Selle pärast sa siis jõlkusidki minuga kogu aeg kaasa, eks? Ja mina arvasin oma mõõtmatus lihtsameelsuses, et sa tahad mind kõigest heast südamest aidata.”
“Ma tahangi.” Zafi toon muutub rabedaks. “Kuigi võib-olla pisut teisel viisil, kui sa ootad.”
Hõõrun käeseljaga oma tulitavaid huuli, korraga ähmaselt meenumas ta põgus, ent sügav embus, kuhu ma justkui mustava kose sisemusse teadvusetuks muutununa ära kadusin ja vaikin pooleldi keeletuna.
Zaf astub lähemale, ületades paari pika sammuga kogu mu hoolikalt välja mõõdetud distantsi, mille ma enda ja tema vahele jätta üritasin ja sõnab korraga ootamatult tungivalt: “On sul aimu ka, kuidas sa inimestele tegelikult mõjud, Bec? Kasvõi seegi, kuidas need mehed seal kohvikus sind vaatasid… nagu oleks sa midagi ääretult erilist. Mida sa tegelikult oledki.”
“Missugused mehed?” pärin hämmeldunult, suutmata parimagi tahtmise korral põrgukohviku sisemusest ainsatki inimest meenutada.
“Millal sa ometi mõistad,” jääb ta mulle talle omaselt vastuse võlgu, “et oled end täiesti tarbetult hingevalu küüsi matnud, selle asemel, et elu naudingu ja rõõmuga võtta?” Zaf latrab muudkui edasi, sõnu, mida ma kuulda ei taha ja mis minus pigem kohkumust kui leebumist ja selginemist tekitavad.
“Vii mind nüüd sinna, enne kui öö läbi saab,” katkestan lõpuks üsna ebaviisakalt ta sõnadetulva.
Zaf jääb poolelt sõnalt vait ja silmitseb mind pinevalt, pilgul, mille põhjas peituvatest varjudest, mida ta mul ootamatult näha laseb, ma korraga midagi teada ei taha. “Oled sa kindel?”
“Absoluutselt.”
“No ise tead,” on ta korraga ülemääragi leplik. “Kuigi, tõesti, see on puhas hullumeelsus.”
“Ta magab, eks?”
“Jah.”
Tee siis seda, pagan võtaks,” sosistan Tema järgi lausa lämmatavat igatsust tundes sumbunult.

Järgmisel silmapilgul juhtub midagi väga imelikku. Mu keha muutub kergeks ja kaalutuks, vihisedes peadpööritava kiirusega läbi millegi tumelilla ja servadest lõõmava, mida mu pilk õieti haaratagi ei jõua, sõõrmed haistmas midagi pehmet ja pisut lämmatavalt lõhnavat ning kui ma silmad avan, virvendab me ümber paks punane, peaaegu põlev hõõgus, pannes mu oma ereduses esiotsa piinatult silmi pilgutama.
“Jessas, Zaf,” suudan esmase reaktsioonina kõigest rabatult kogeleda, püüdes kuidagi oma meeleliigutust ohjata. “Kas ma tõepoolest olengi ta unenäos?”
“Näib nii,” nendib Zaf kiretult.
Hõõrun korraks paaniliselt nägu, et veidra olukorraga kuidagi kohaneda, sirutan siis instinktiivselt käe välja, tajudes, kuidas punane erksalt sillerdav kuum hõõgus käe all katsudes kõigest õrnalt soojana tundub, samal ajal meeleheitlikult kurku tekkinud liigutuseklompi ja silmanurkadesse pudenevaid pisaraid eirata püüdes.
“Kas ta saab aru, et ma siin olen?” pärin seejärel ebalevalt ringi vahtides, pea käimas ringi tõdemusest, et ma tõepoolest olengi siin, Talle üle mitme tühjusekuu korraga taas nii lähedal, mõnes mõttes lähimal kui eales varem. Lähimal, kui ükski inimolend seda teisele eales olla suudaks.
“See oleneb suuresti sellest, mida sa korraldada kavatsed. Aga kui sa mõistlikult käitud, siis usun, et mitte.”
“Noh, suurepärane,” kohman pisut kangelt, pühin silmanurgast niiskuse ära ja teen üleüldisest segadusest ja elevusest haaratuna paar ebakindlat sammu. Zaf heljub peaaegu kuuldamatult mu kõrval, ilme tavapärane, isegi pisut tüdinud, justkui oleks inimeste meeltes ringi uitamine talle midagi ülimalt igapäevast.
Meist kahel pool kätt ujub endiselt paks punakas vine, millest on esiotsa praktiliselt võimatu läbi näha, aeg-ajalt deformeerudes ja veidraid rubiinikarva kujundeid moodustades, mis toovad me sõõrmeisse kergelt kuiva ja magusa lõhna, mis tundub mulle kusagilt tuttav, kuid mille tähendust ma sellegipoolest lahti mõtestada ei suuda.
Pühin ühe näo ette heljunud hõõguva rombi eemale ja vaadates, kuidas see aegamisi eemale hõljub, läbistab mind ühekorraga välgunoolena äratundmine, pannes mu kangestunult seisatama ja jahmunult pärani silmi kogu ümbritsevat ebatavalisust silmitsema.
“Mis on?” pärib Zaf äraolevalt ja ma haistan, et olen teda oma külmusega riivanud, olles selleks paraku liialt löödud ja elevil, et sellest ülemäära hoolida.
“See…” kogelen rabatult, kõik olulised sõnad korraga otsas. “See on seesama punane lummus, mida ma tookord ammu seal kaubanduskeskuse juures lombis nägin, on ju nii?”
Zaf vaikib pikalt, kuid sõnab lõpuks justkui vastu tahtmist: “Jah.”
Hingan pikalt välja ja mu pea käib ootamatust avastusest ringi. “Aga kuidas… kuidas ma seda tookord näha sain? Tema kehaväliselt? Ilma ta meeltesse sisenemata? Miks sa mulle ei öelnud, millega tegu?”
“Bec,” sõnab Zaf laitvalt ja pöördub mulle tösiselt otsa vaatama, silmades jahe etteheide. “Sa poleks sellest siis nagunii aru saanud.”
“Mulle tundub pigem, et sa alahindad mind pidevalt.”
Zafi toon on kuiv. “Sõnasta, kuidas soovid. Ma lihtsalt arvasin, et säästan sind sellega.”
“Millega? Mulle valetamisega?”
“Ma pole sulle kunagi valetanud, Bec.”
Mu üks kulm kerkib pisut üleolevalt. “Tõesti?”
“Kui see ka juhtunud on, siis ainult sinu heaolu nimel,” parandab ta end sujuvalt.
“Kindla peale tead sa tegelikult ise kõiki vastuseid, kas pole?” usutlen teadjameest, silmad igaks juhuks millegi tuhmilt kiirgava küljes, mida suudan läbi hämu vaid suurivaevu eristada meist paremat kätt mustjaspruuni künka taga, kinni. “Ja tunned nüüd lihtsalt lõbu, et ma end segaseks otsimisega vaevan.”
“Milliseid vastuseid?” pärib Zaf ja ma tajun ta toonis põiklevust.
“Põhjust, miks ta mu jättis.”
“Ei tea, Bec,” sõnab ta tuhmilt, kuigi ma pole üldse kindel, et ta mulle hetkel tõtt räägib.
“Mis neetud teadjamees sa siis üldse oled, kui sa sedagi tillukest tõde ei tea!” tõstan ootamatu rahulolematusega häält, teades suurepäraselt, kui haavatav, löödud ja samaaegselt narrilt lootusrikas ma oma ebamaise sõbra jaoks praegu tundun.
“Tsst,” sosistab Zaf laitvalt. “Lihsalt meeldetuletuseks sulle, et kui sa ta kogemata keset sügavat und üles peaks äratama, jääd sa ta meeltesse lõksu ja su tagasitoomine võib osutuda praktiliselt võimatuks.”
“Mul poleks selle vastu midagi,” nähvan külmalt, ent tasandan sellegipoolest häält ja asun energiliselt vine sees edasi kahlama, mis eespool helkleva eesriidena pisut hajuma hakkab, tuues aegamööda nähtavale sootuks teistsuguse maastiku – helekollaselt ergava ja pisut sidrunilõhnalise.
Heidan pilgu ümbrusele, milles helgivad taamal õrnad soojad värvilised valguslaigud, pidevalt muutudes ja uusi toone ning kujundeid nähtavale tuues, sarnanedes mingil ebamäärasel moel pisut lapse kaleidoskoobiga. Kogu see koht ja teadmine paiga erilisusest võtab minult ühatäkki igasuguse tahte Zafiga näägelda. Selle asemel kogun meelejõudu, et täie intensiivsusega ümbritsevale keskenduda ja leida sealt märke, milles võiks peituda vastused.

Hoolikamal ringivaatamisel silman valkjaskollaseks muutunud udu sees eristumas hägusaid tumedaid kogusid, mis osutuvad lähemale jõudes hiiglasuurteks haralisteks puudeks, mille ühe narmalise oksa küljes kõlgub peaaegu märkamatult edasi-tagasi puust lastekiik, mis ei tundu mulle kuskilt otsast tuttavana. Lükkan sellele mõtliku hoo sisse ja pöördun seejärel Zafi poole, kes seisab mu selja taga, käed taskus, ilme endiselt äraolev ja pisut kannatamatu.
“Kas ma võin teda kõnetada?” pärin lootusrikkalt.
“Minugipoolest, kuigi ära midagi ülemäärast looda. Võimalus, et ta sulle üldse vastab, või, veel enam, mõne sind huvitava selgituse annab, on imeväike. Et mitte öelda – olematu.”
“Ma arvan, et ootan sellega pisut,” sõnan kohmetunult ja kõnnin lummatult edasi.

“Mida sa õigupoolest üldse teada tahad?” uurib Zaf minult mõne aja pärast, kui me läbi meile põlvini ulatuva kuldse vilja kahlame, mis ilmub korraga me teele nõnda äkki, et ma selle tekkimist õieti märgatagi ei jõudnud. Seejärel silman eemal kaht palli mängivat, helekollasesse riietunud last, kelle kauged naerurõkatused jõuavad minuni justkui läbi mingi filtri. Seegi mälupilt ei ütle mulle midagi. Peagi hakkab nägemus lastest servadest aegamisi laiali valguma, muutudes lõpuks värviliseks uduviiruks, mis teeb silmapiiriga ühte sulandudes paar osavat surmasõlme ja hajub siis sootuks.
“Ma tahan lihtsalt teada, kas ta… ” alustan sunnitult, seejuures vähimatki kindel olemata, kas üldse suudan lause lõpetada või mitte.
Zaf pühib ta püksipõlvele pudenenud narmalise ripatsi ära, mida siin-seal me ümber heljub, endast kõikjale punakat tolmu puistates ja silmitseb mind pingsalt. “Jah, Bec. Ära hooli, mida mina praegu arvan. Lihtsalt lao välja, mis see ka poleks.”
“Ma soovin üle kõige teada… ” Mu piinatud pilk vangistub üheks pikaks viivuks Zafi silmadesse ja neis leebet ootavat soojust kohates suudan lõpuks sõnadeks väänata end kõige enim painanud nukruse: “…kas ta tunneb veel minu vastu midagi või ei.”
Miski Zafi pilgus muutub mu avalduse peale korraks totaalselt teiseks, tumedaks hukutavaks sügavikuks, ent see on nii üürike, et ma ei suuda seda õieti äragi tabada, rääkimata lahtimõtestamisest. Järgmisel sekundil on nägemus kadunud ja teadjamees sõnab tavapärase neutraalsusega: “Isegi, kui sa leiaks vastuse, ei muuda see midagi, Bec. Sa tead seda isegi suurepäraselt, et ta ei tule enam kunagi tagasi.”
“Ma ei loodagi seda. Lihtsalt… seda teada oleks mulle suur kergendus.”
Zaf vaikib pikalt ja, mulle tundub, et midagi kaaluvalt.
“Hea küll, Bec,” näib ta viimaks otsusele jõudvat. “Kuna sa lihtsalt oled nii eriline ja mul on sinust siiralt kahju, siis ma avaldan sulle midagi.”
Taoliste halvaendelisena kõlanud sissejuhatuse peale tõmbub mul seest kõik intuitiivselt külmaks ja ma üritan kiiruga varuda vapruseriismeid, et järgnevat talutavas astmes valuga vastu võtta. “Mida siis?”
“See, mida sa otsid… ” alustab Zaf pisut pinevalt, silmitsedes ainiti mu kahvatuks tõmbunud nägu, “seda pole tegelikult olemas. Pole kunagi olnudki.”
Ühe pika sõnatu ja hingetu viivu ma lihtsalt silmitsen teda, kuidas ta mu ees seisab – tumedad juuksed tuhmilt läikimas, ootav, mõtlik, uskumatult elegantne, võõras ja tuttav, usaldust äratav ja peletav ühteaegu, imbudes iga hingetõmbega üha enam täis kõige sügavamat ja halvasti varjatud uskumatust. “Ma ei usu sind,” sõnan ligemale igaviku pärast, tajudes otse füüsiliselt, kuidas ta hoolimatuna mõjunud sõnad minusse risti ja põiki pikki valujutte lõiguvad.
“Täiesti sinu enda otsustada,” kehitab Zaf külmalt õlgu. “Kui meelepetetes jätkuvalt edasi ekslemine on sinu stiil, siis palun väga, mis mul ikka öelda on.” Seejärel vaatab korraks uurivalt silmapiiri poole ja täheldab jätkuva neutraalsusega: “Aga hommik on peaaegu käes. Me peaks tagasi pöörduma, enne kui liiga hilja on.”
Ühekorraga olen oma otsuses enam kui veendunud, kõlades tormakalt, rutakalt ja äärmiselt heitunult: “EI!”
“Bec.” Zafi toon muutub laitvaks. “Võta aru pähe.” Ta astub minu juurde, lükkab juuksesalgu mu näolt ja puudutab oma jaheda sõrmega hetkeks mu põske ja ta mandlisegust nahalõhna haistes aiman, et ilmselt on tal plaanis mind uuesti suudelda.
“Mida sa praegu öelda tahad?” suudan vaid suurivaevu kogeleda. Ta haardest välja rabelemiseks ei jätku mu lihtsalt jõudu. “Et ta ei armastanudki mind? Et ma olin kõigest… mäng… ajaviide? Võib-olla isegi kihlvedu kellegiga? Usud sa ise ka, kui narrilt, hoolimatult, ei, pigem halastamatult see kõlab? Miks sa püüad mulle pidevalt taolist hoiakut sisendada?”
“Bec…” Korraga on Zafi hääl kõigest pinev sosin. “Me ei pea sellest rääkima, kuna see ei tee muud, kui lihtsalt traumeerib sind järjest enam. See kõik, et ma su üldse siia tõin, oli lihtsalt kohutav viga.”
Minu suureks kergenduseks laseb ta mu lahti ja viipab ümbrusele, kust kõik on ühtäkki kadunud – nii värvid, valgus kui lõhnad. Järgnevalt leian end seismas millelgi betoonist parkimisplatsiga sarnaneval, kus ei ole absoluutselt mitte midagi muud peale hingetult lõõtsuva tühjuse.
“Vaata parem ise, kuidas faktid tegelikkuses näivad, kui selle ümbert on fantaasiate ja lumma üleliine taak minema riisutud ja jääb alles kõigest armutu tõde,” kõlab Zafi vaikne veennev hääl mu kõrval. “Siin pole midagi sinu jaoks. Mitte midagi. Selline näeb välja maailm, mida sa tegelikkuses igatsesid. Just täpselt seesugune. Kuidas sobib?”
Vahin uskumatul pilgul halli lõõtsuvat tühjust, mis puistab mulle külma tolmu vastu silmi ja raputan kangelt ja heitunud pead, kuigi pigem enda kui tema veenmiseks.
“Sa ju ei kuulu siia,” jätkab Zaf. “Sa ei sobi siia. Käisid sa kunagi tema pool? Mida sa üldse tegelikkuses temast tead? Kõigest seda, mida ta ise endast sulle rääkis, on ju nii? Seda, millisena ta sul ennast näha lasta tahtis. Mis võis aga suuresti erineda tegelikkusest.”
Ta vaikib ühe pika rusuva silmapilgu, mille vältel tabab mind kohutav kõhklus, kas ma järgnevat, mida ta lausumas on, üldse üle elan.
Zaf piidleb mind kõige ehedama kaastundega ja jätkab siis märksa leebemalt ja vaiksemalt: “Ainus, mis kõiges selles teievahelises üldse eriline oli, olidki sa ise. Kõigi oma tunnete, kogu kiindumuse, igatsusega. Sellega, kuidas see sinus väljendus. Sellega, mida sa endast läbi selle talle andsid. Selles, kuidas sa ta jaoks alati olemas olid. See kõik oli tema jaoks enneolematu. See oleks igaühe jaoks olnud enneolematu. Ka minu jaoks.”
Sihin teda vihaselt ja küünistan mõttes ta kaunist veatut nägu, siiralt soovides ja lootes, et kõik see, mis ta praegu kuuldavale tõi, oleks kõigest lihtlabane vale, mille ta on mulle ette söötnud pelgalt minu heidutamiseks.
“Sa räägid seda ainult seepärast, et ma su egoistlikele lihalikele soovidele järele annaks,” kohman viha neelates, kui lõpuks taas kõnevõimeliseks muutuda suudan.
“Sa tead ise ka, et see pole nii,” väidab ta peaaegu õrnalt. “Aga jah, seejuures ei püüagi ma samas väita, nagu poleks ma sinust sisse võetud.”
Pööran talle vihkavalt ja üksjagu keeletult selja ja kahlan huupi edasi. Külm kalk maapind mu jalge all teeb mu meeltele iga sammuga üha enam haiget, kuid ma trotsin seda lausa masohhistliku rahuga, olles peaaegu sajaprotsendiliselt veendunud, et tegelikult on kõik mu silme ette manatu vaid Zafi enda kätetöö.
Teadjamees järgneb mulle sõnatult ja nii kuuldamatult, et vahepeal kaldun tahtmatult arvama, et ta on mu juba hüljanud ja tagasi oma ebamaisesse maailma pöördunud.
Nii kõnnime me veel umbes tunni, ilma, et maastik selle aja jooksul oluliselt muutuks. Näen veel mõnda põgusat nägemust – üht tundmatut sinkjashalli teeotsa, mis lookleb kauguse poole, selle kõrval seisvat helevalget teeviita loetamatu kirjaga, mis hajub veel enne, kui selle õieti fokusseridagi jõuan; taamal seismas valgeksvõõbatud elumaja, kus ma kunagi käinud ei ole, tühja kontserdisaali ja selle põrandat katvat pikka kollasekirjalist, pisut tolmunud vaipa, elutoa läikivat lauda, millele on lahti ununenud pruunikaaneline raamat ja selle kõrval roheline kohvitass; hulgaliselt nimetuid võõraid nägusid – mõned neist ülemeelikult naermas, mõned jälle liigagi tõsised – inimesed, keda ma päriselus kunagi tundnud ei ole ja kes niipea tolmuks hajuvad, kui ma neile otsa vaatan.

Ühe halli tuhaviiru sees jään lõpuks väsinult, löödult, täielikult kurnatult ja frustreeritult seisma, mõistes, et olen magamata ringi hulkunud praktiliselt öö otsa, ainsalegi küsimusele vastust leidmata.
“Hea küll,” sõnan viimaks tuhmilt ja allaandvalt, pilk enda ühtlaselt puuderja tolmukihiga kaetud saabastel kinni. “Lähme siis.”
Zafi ilme muutub neid sõnu kuuldes taas peaaegu rahulolevaks, mida tajun talle otsa vaatamatagi kirjeldamatult selgelt. Ta haagib end omanikutundega mu käevangu ja sõnab lepitavalt: “Ma teadsin, et sa saad aru. Lõpuks. Et ükskord jõuab tõde sulle siiski pärale. Minu arvamuse kohaselt pisut hilja küll, aga asi seegi.” Ta ohkamises kergendust tajudes ja talle otsa vaatamist jätkuvalt meeleheitlikult vältides üritan oma mõtetes mingil moel korda luua.
“Ma olin vist tõesti väga rumal,” pomisen viimaks tuhmilt. “See kõik oligi siis lihtsalt nii?”
“Kahjuks küll.”
“Ta elab lihtsalt oma muretut elu edasi ega mõtle enam mulle?”
“Mul on kahju, Bec.”
Hingan pikalt välja, tundes justkui läbi udu, kuidas kuumad pisaranired üle mu külmunud põskede lõputu jõena voolama asuvad, ilma et ma neid mingil viisil üldse takistadagi üritaks – kahetsusest möödunud tühjalt ja valust läbi imbunult veedetud aja pärast, enda pärast, Tema pärast, kõige pärast. Päeva pärast, mil Teda nägin ja päeva pärast, mil Ta mu elust lõplikult, jäljetult ja sõnatult lahkus, jättes minust alles ainult elutult tühja kesta, millega ma enam õieti midagi peale hakata ei oska.
“Olgu. Ma ei tahagi rohkem midagi teada,” sõnan viimaks rutakalt ja pühin näo mantlivarrukaga kuivaks. “Ma arvan, et olen piisavalt näinud. Vii mind palun tagasi koju ja lase mul see kõik lihtsalt unustada. Sa ju oskad seda, eks?”
Zafi hääl on mõistev ja leebe. “Muidugi.”
Kuid enne, kui Zaf mu soovi täita jõuab, juhtub midagi järjekordselt ootamatut.
Mu pea kohal laiunud ühtlane tinajas hallus rebeneb ja sellest hakkab kuldse joana mu peale pudenema vahtralehti – kuldseid, ebamaiseid, erksalt säravaid ja magusalt lõhnavaid, justkui elusaid – seesuguseid, mida ma päriselus iialgi näinud ei ole.
Silmad rabatult ülespoole pööranud, vahin seda nähtust täielikult tardunult, Zafile šokeeritult karjatades: “Oota!”
Ja siis kuulen ma üle hulga aja midagi, mis paneb mu täielikult kivistuma, jäätuma, aga seda sootuks teises võtmes.

Sest see on Tema hääl. Hääl, mida niiväga veelkord kuulda ihkasin ja samavõrra kartsin, et olen selle sellegipoolest unustada suutnud.
“Bec…,” kuulen Teda üle lageda tühja kivise välja sõnamas nõnda selgelt, nagu ütleks ta seda minu enda peas. Ta hääl kõlab uniselt ja armsalt, justnagu oleks ta äsja ärganud, lisaks on see nii kirjeldamatult tuttav, kodune ja soe, et pisaravool mu näol peatub silmapilguga.
Hall hämu hakkab külgedelt aegamisi hääbuma asendudes aegamööda kullakarvalise helendusega, mis on nõnda kirgas, et ma uuesti piinatult silmad sulen.


(järgneb)

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s