Öö põrgu eesruumis

Novelli “Ööd vahtravalgel” 7. osa

“Miks me üldse siia tulime?” pärin mõne aja pärast üksjagu häiritult, olles rüübanud mõne ettevaatliku sõõmu kummalist kakao kõrvalmaitsega kanget ja kõrvetavkuuma kohvi, samal ajal ümbritsevas sinakas hämaruses põgusalt ringi vaadates. Mu silmad suudavad eristada kõigest meist mõned meetrid eemal istuvaid tumedaid kogusid, kes omavahel lõõgastunult vestlevad, olles üheksainsaks vaikselt sumisevaks massiks koondunud, meile õnneks ülemäärast tähelepanu pööramata.
“Sest see on aja surnuks löömiseks sama hea paik nagu iga teinegi,” täheldab Zaf loiult.
Piidlen teda korraks uurivalt altkulmu ja taban end endamisi mõrult muiates mõttelt, et kõrvalt vaadatuina jätame me endist kahtlemata üsna kummalise ja vastuolulise mulje, nähes ilmselgelt välja inimestena, kel ei paista esmapilgul vaadatuina vähimatki sarnasust olevat – üleni valges, enesekindel, heatujuline ja uskumatult nägus, ebamäärases vanuses mees, keda ei näi ainuski asi ilmas rivist välja viivat, ning mustas, endasse tõmbunud vaikne märkamatu haavata saanud tomp, kellena nimetun ise, ninapidi koos istumas.
Zaf nõjatub mugavalt toolileenile, igast liigutusest vastu kumamas muretus, ja rüüpab midagi, mis hetk enne ta huulteni jõudmist ereda sinaka leegiga põlema lahvatab, pannes mu kohkunult silmi pilgutama ja mu kaaslase vaid lõbustatult muigama.
“Pole vist võimalikki endale rohkem tähelepanu tõmmata, kui sina seda teed,” pomisen tuhmilt.
“See ehe sobib sulle täitsa kenasti,” täheldab Zaf mokaotsast vahtraleheripatsit silmitsedes, mu arvamust tema bravuurikast hoiakust täielikult ignoreerides.
Mu sõrmed sirutuvad instinktiivselt kingitust puututama, tuues palgeile põgusa kimbatusepuna. “Ah jah. Ma polegi sind veel selle eest tänada taibanud,” kohman ebalevalt, tajudes tahtmatult, kuidas hõbeda jahe pind otse mu sõrmede all veidralt soojeneb. “Pole viga maitse sul. See on kindlasti hirmkallis, eks?”
Zaf teeb hooletu suurejoonelise žesti, milles sõnastub üsna läbinähtavalt ta pillajalik ja helde loomus.

Rüüpan aja võitmiseks ja mulle harjumuspäratu ümbrusega kohanemiseks veel ühe napi sõõmu kohvi, korraga teadmata, kuhu oma kergelt higiseks tõmbuvaid käsi peita või millel pilk hoida. Me peade kohal hõõguvad kummalised punased lambid nagu lapikud tulekarva apelsinid, külvates kõikjale ebamaist poolvalgust, mille taustal näivad ruumisviibijate näod sama tontlikud nagu mu vastas istuv ebamaine olevuski.
“Sa oled närvis,” täheldab teadjamees mokaotsast mind ja mu kergelt õhetama löönud põski silmates.
“Ei usu, kõik on super,” valetan, paraku endalegi ebaveenvalt.
“Võib-olla kuluks sulle kohvist midagi kangemat ära?” jätkab Zaf hoolitsevalt ja ta silmad libisevad hindavalt baarileti-tagusele kirevasildilisele alkoholivalikule, et seal arupidavalt ringi rännata.
“Pole vaja, ma tahan pea eelseisvaks selge hoida,” katkestan ta otsingud kindlameelsena kõlada püüdes.
Mu kiirustav ja rabe olek oma läbinähtavuses paneb Zafi endamisi muigama. Ta rebib pilgu tulijookidelt lahti ega tee õnneks vähimatki katset mind ümber veenda.
Pööran pilgu mind ainiti silmitsevale olevusele, kelle silmades me laual hõõguva valge küünlajupi leekide kuma innustunult tantsiskleb ja miski nende ootamatult sõbralikus vaates sunnib mind korraga avameelsusele.
“Ühes mõttes on sul õigus, Zaf,” tunnistan vaikselt, peopesi vastu lauaplaadi jahedat pinda surudes, nagu inimene, kes on ootamatus avameelsushoos otsustanud korraks pisut oma kaarte paotada.
Zaf näib lõbus ja uudishimulik korraga, sõnades seesugusel pisut enesekesksel viisil, mida ma temas pisut põlgama olen hakanud: “Mul ongi alati õigus, Bec. Kui sa mind rohkem kuulaks, oleks su elu märgatavalt lihtsam. Aga, kõdita mu uudishimu – milles siis?”
Pööran pilgu justkui piinlikkust tundes kuhugi sügavale sissepoole, enne kui kõlatult tunnistada söandan:”Selles, et kui ma nüüd päris aus olen, siis räägib minus lisaks ületamatule kaotusetundele suures osas tõepoolest riivata saanud ego, mis teebki selle kõik topelt raskeks.” 
Zafi silmad jälgivad mind pinevalt ja liikumatult, oodates ilmselgelt mu veidralt impulsiivsele avaldusele lisa.
Heitnud kiire kontrollpilgu ümbrusele ja veendunud, et keegi ei paista meie vastu ülemäärast huvi ilmutavat, kummardun Zafile pisut lähemale ja jätkan: “Saad aru – olla kellelegi kogu maailm, kas see pole meeldiv? Olla kõiges see kõige-kõige, nii et sa isegi endast lõpuks tänu teise osapoole hoolikale veenmisele arvama hakkad nagu kellestki imetlust väärivast – super, eks?”
Zaf teeb ebamäärase nõustuva liigutuse ja ma tajun, et miskipärast tunneb ta end ebamugavalt.
“Ja siis ühtäkki,” jätkan kõlatult, “korraga – saada eikellekski, tühjaks kohaks, unustatud ajalooks, minema visatud salvrätiks… Kellekski, keda korraga pole enam vaja? Mis sa ise arvad, kuidas taoline puhas, sirge ja halastamatu noalõige näiteks kasvõi eneseteadvusele mõjuda võiks?”
Zafi ilmesse sugeneb mind kuulates pikkamisi midagi mõtlikku ja osavõtlikku: “Kõlab üsna kehvalt.”
“See kõlabki põrgulikult kehvalt.”
“Kuigi, samas, ära unusta, et kõik ei pruugi üdse nii olla, nagu sulle näib.”
Zaf rüüpab veel ühe januse sõõmu oma jubedat sinaka leegiga lõõmavat jooki ja saadab põgusa poolnaeratuse meist mööda liuelnud sipelgapiha ja tumedate läikivate juustega baaridaamile, kelle silmad pikalt ja mingi ebamäärase kahetsusega mu ebamaisele sõbrale pidama jäävad.
“Jajah, seda olen ma sinu suust umbes kümme korda kuulnud,” täheldan karedalt. “Mõtle pigem midagi originaalsemat välja.”
Zafi tumedad silmad libisevad sipelgapihta unustades pinevalt mind seirama. Korraks vilksatab neist läbi midagi ebamaiselt kuldset, mis sama äkki kaob, pannes mu põgusalt kohkuma. Seejärel uurib ta nagu muuseas edasi: “See juhtus siis nii äkki?”
Korraga on mu hääl liigagi vaikne, et selles kõlav vaevutajutav etteheide läheb peaaegu kaduma: “Nagu sa ei teaks, Zaf. Millegipärast on mul tunne, et sa uurid kõike ainult selle pärast, et mind rääkima meelitada.”
Põrnitsen ainiti tassis loksuvat vedelikku, mis näib ruumis lasuva kummalises sinkjaspunase valguse taustal veidralt ookrikarva mürgina ja tunnistan kõlatult: “Muidugi, päevapealt, ilma vähimagi selgituseta.” Libistan sõrmedega läbi juuste ja tunnistan ainiti lauaplaati põrnitsedes tumeda rusutusega: “Pagan võtaks, kuidas ma vihkan taolisi asju.”
Me keskustelu katkestab ruumi teisest otsast kõlav valju naerurõkatus, mis sunnib mind häiritult pead pöörama.
Me jutuajamisse tekib pikk ja ebamugav paus, milles ma juba kõike kahetsema jõuan hakata – enda tarbetut üleslöömist, seda mõttetut kohvikus aja surnukslöömist ja kogu õhtut takkaotsa.
“Kui juba alustasid, siis jätka,” täheldab Zaf lõpuks neutraalselt, sirutab oma pikad jalad mugavalt laua all välja ja sõnab: “Õhtu tuleb pikk ja mulle tõepoolest meeldib sind kuulata. Või soovid enne midagi? Veel kohvi? Kooki?”
Raputan masendunult pead.
“Räägi, Bec,” innustab Zaf mind leebelt.
Vahin teda ühe pika hetke pinevalt ja alustan siis mõttes kõigele käega lüües huupi ja hoopis kusagilt keskelt: “Ta oli nii intensiivne kõiges, mida ta tegi… Kirglik, tormiline, lummav. Isegi see, kuidas ta mind lihtsalt vaadata tavatses, muutis mu kuidagi kirjeldamatult eriliseks, justkui olekski kogu mu eksistentsil korraga jälle mõte. Ma ei tea mitte kedagi temasugust…”
“Nii räägivad nad kõik. Tõtt-öelda on see üsna kehv lähtepositsioon, milleks iganes. Täielik ohjade loovutamine,” kobiseb Zaf, aga ma ei pane ta hapukat märkust õieti tähelegi, vaid vatran edasi nagu üles keeratud mänguasi. “… kes oleks olnud niivõrd pühendunud, et see tekitas minus midagi täiesti uskumatuse-laadset. Ta võis mulle helistada päevas kakskümmend korda. Rääkida mõnikord hommikuni. Saad aru?”
“Saan. Sa võid tõesti sedamoodi mõjuda.”
Hetkeks peegeldub mu näol taolise ootamatu avalduse peale täielik jahmatus. “Mina? Me ei räägi ju praegu üldse minust.”
“Sina võib-olla mitte, kuid mina räägin,” märgib Zaf ja lonksab veel ühe sõõmu jooki, mis ta huuled viivuks sinakana loitma paneb.
Silmitsen teda arusaamatuses, kuid kuna mu vestluskaaslase veatu nägu ei soostu mulle midagi reetma, jätkan sama targana: “Kinkida mulle pühendusega plaate muusikaga, mida ta lihtsalt nagu muuseas loonud oli.” Kõhklen hetke, enne kui lisada otsustan: “Minust inspireerituna, nii ta väitis.”
Zaf veab sõrmega oma joogiklaasi ümber mõtlikke laitvaid ringe ja püsib vait.
“Kuigi me ei kohtunud kuigi tihti,” jätkan meenutuste kütkeis pisut söakamalt, “oli mul pidevalt tunne, nagu oleks ta kogu aeg minuga. Ta olemasolu oli isegi distantsilt nii jõuliselt tunnetatav. Ja seda enam ei saa ma sellest kõigest aru, miks ta selle ühel päeval minult lihtsalt ära võttis. Hoobilt, ilma mingi hoiatuseta.” Sasin peaaegu vihkavalt ühe silmile libisenud salgu kõrva taha. “Sa võib-olla ei usu mind, aga ma tõesti ei salli taolisi pooleli jäänud lugusid, ilma lõputa muinasjutte, mis jäävadki alatiseks painama.”
“Ja sa tõesti oledki mulle praegu väitmas, et oleksid pigem eelistanud nigela lõpuga lugu, kus kaunitar lihtsalt lõbu pärast ära söödi või eluks ajaks lossitorni vangikongi heideti?”
Zafi hääles kõlab uskumatus ja tuleleegid ta silmades lõõmavad veel intensiivsemalt kui ennist. “Lihtsalt sõbralik soovitus sulle – tule parem mõistusele.”
Ta toonis kostuv tungiv noot raputab mu justkui poolunest ärkvele, muutes mu ootamatult vihaseks. “Miks sa mulle alailma negatiivset stsenaariumi ette laod?” nähvan rahulolematult ja valjuhäälselt, nii et meist paar lauda elavalt vestelnud liiga tugevalt meigitud piigad meid korraks huvitatult silmitsema jäävad. Aga korraga on see mulle ükskõik. “Kust sa selle üldse võtad? Mõtled ise välja? Miks sa üldse arvad, et ta oli läbini vale ja oleks mu ainult õnnetuks teinud?”
“Kas see pole siis niigi ilmselge?” pärib teadjamees süütult, pannes mu oma otsekohesuse vasaksirgega tummalt suud maigutama.
“Nüüd olen nagunii õnnetu, oled rahul?”
“Kaugel sellest,” kohmab teadjamees taltuvalt ja süütab mõõdetud liigutuste saatel uue sigareti, mida jälgin kõvera muigega pealt.
“Inimesed… te olete tõepoolest üks kummaline liik,” märgib Zaf jahedalt, tõmbab pika nautleva mahvi ja silmitseb lõbustatult üht blondi tibinat, kes ta müstilise pilgu vangistusse sattunult punastades silmad mujale pöörab. “Üksteist kannatama panna… selle eest võiks teile ohjeldamatult meistritiitleid jagada.”
“Paraku küll.”
“Aga lepita end mõttega, et võib-olla oli tal sinust lahkumiseks mõjuv põhjus?”
“Jah, loomulikult, neil kõigil on, eks ole?” nähvan külmalt ja kummutan peaaegu vihaselt viimase kohvisõõmu kurku, mis kõrvetava mürgina aegamööda mu makku valgub. “Ma arvan, et võtan siiski ühe kokteili,” täheldan süngelt ja viipan teenindaja taolise vilunud kärsitusega lähemale, nagu oleksin elukutseline joogitellija.
Zaf seirab mind silmanurgast ja tema püüe näida võimalikult ükskõikne ja neutraalne samal ajal seesmiselt minu üle südamest naerdes, tekitab minus hetkeks talumatu raevusööstu, mida ma sellegipoolest peaaegu talutavalt ohjata suudan.

“Aga oleks sul ülemäära keeruline võtta olnut lihtsalt kui üht ilusat hetke, millest rõõmu tunda ja unustada see vilets lõpp parema puudumisel lihtsalt ära?” pärib ta viimaks, kui sinakaskollane ja halvaendelisena maitseda kuulutav jook mu ees maandub, serval kõlkumas poolik erkpunane maasikas, mida ma pisut ebalevalt silmitsema jään.
“Mine tea. See oleks vist, nagu tõsta endale šokoaadikook ette ja jätta ta siis söömata.” Vaatan Zafile süngelt silma. “Ausalt, ma usun, et kõik oleks mulle tõesti märksa lihtsam, kui ma teaks tõde. Siis… võiks ma ehk isegi mõelda eluga edasiminekust.”
“Sa võid seda täitsa vabalt selletagi.”
“Jah, muidugi. Kahtlemata on imelihtne universaalseid valmisretsepte välja käia ja loota et need toimivad laitmatult ja ühtemoodi igas mõeldavas olukorras.”
Napsan klaasi servalt maasika ja pistan selle hajameelselt suhu. Kusagilt kohvikusügavusest kostuvalt plaadilt algab uus lugu, mida ma alles nüüd endale teadvustama hakkan. Ootamatult tunnen selles ära midagi nii tuttavlikult valusegust, mis oli ainult meie, tekitades minus hetkeks lausa ületamatu soovi kohviku põrgupunane uks kärsitult lahti rapsata ja sellest neetud paigast ülepeakaela ja tagasi vaatamata põgeneda, et lihtsalt joosta, joosta, joosta, lõpmatuseni ja hingetuks joosta neil tühjadel, vihmast libedatel ja ükskõiksetel tänavatel, kuni mu ümber laiuv pimedus lõpuks mu ümbert kaob ega saa mind enam kunagi kätte. Ent selle asemel piirdun kõigest jaheda ja peaaegu huvitult poetatud küsimusega: “Magab ta juba?”
Põgus vari, mille tähendusest ma endiselt aru ei saa, libiseb üle Zafi näo, enne kui ta vastab: “Ei veel.”
“Millega ta siis tegeleb?”
Zafi ilme muutub sekundiga õrritavaks. “On sel tähtsust?”
Kallutan pea viltu, silmad ahenenemas uurivateks valulikeks piludeks ega vasta ta provokatiivsele küsimusele.
“Olgu-olgu,” leebub teadjamees. “Film sai läbi ja ta peseb vannitoas hambaid. Minu hinnangul ei tohiks kuigi kaua enam minna.”
“Kui… liigutav,” kohman tehtud külmusega.

Vaevalt need sõnad üle huulte libiseda lasknud, juhtub korraga midagi sootuks ootamatut. Kohvik kogu oma haiglaslikult unenäolise interjööri ja selles tontlikena mõjunud inimestega on me ümbert on kadunud, nagu oleks keegi selle maakamaralt ühe käeviipega lihtsalt minema pühkinud ja me seisame vöökohani milleski üleni piimjasse uttu mähkunus, milles hõljuvad me ümber pehmed magusalt lõhnavad meduusisarnased olevused, meid oma narmaliste kombitsatega õrnalt riivates.
Zafi tundes olen selleks ajaks vähemasti nõnda tark, et ei tee katsetki jalge ette vaadata, peljates end maapinnalt taas liialt mõistusevastaselt peletavast kõrgusest leida.
“Bec, unusta ta,” sõnab teadjamees ühtäkki veidral sumbunud toonil ja tume hõõgus ta silmis, mis mind juba ennist pisut murelikuks tegi, muutub lausa talumatult intensiivseks.
“Miks ma peaks?” pomisen justkui unes, vaevu tajudes enda huulte liikumist. Millegipärast tundub, nagu jõuaks mu hääl pildile järele mõnesekundilise hilinemisega. “Ta oli kõik, mis mul oli.”
“Mul on palju enamat. Rohkem, kui sa unistadagi oskad. Ükski inimene pole väärt, et keegi ta pärast nõnda kannataks. Unusta kogu see jama ja lihtsalt tule minuga.”
“Kuhu?”
“Küll siis näed.”
Silmitsen enda ees seisvat olevust, kes on korraga mulle liiga ohtlikult lähedal.
“Zaf, mida sa…” pomisen ma ebalevalt, nähes ta huuli enda omadele lähenemas. Seejärel lasub mu üle midagi arusaamatult mustavat, mille ees sulen instinktiivselt silmad.

 

(järgneb)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s