Kanarbikukarva

kuula, kuidas sajab vihm su õlgadele
hääletu möödujana sind sõnatuna riivates
jättes su tumedale mantlikraele
nähtamatu puudutuse niiske jäljerea

 

tunne, kuidas lõhnab tintjas sügavmust öö
enne kaledalt halliseguse hommiku saabumist
taamal kohisevate puude hämaras sügavuses
sind enne kanarbikukarva unustusse langemist
parima sõbrana leebelt emmates

 

vaata, kuidas kumab tärkava hommiku valgus
unenäolises õrnuses läbi su silmalaugude
justkui seesama soo kohalt immitsev valge aur
milles sa end taas tardununa seismas leiad
ja tagasi minna ei taha

 

sellest kõigest pole võimalik mitte hoolida
lihtsalt ei ole

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s