Otsustava öö saabudes

Novelli “Ööd vahtravalgel”  6. osa

Nädal venib nagu pikk hall lõpmatus, justnagu poleks tal soovi iialgi otsa saada, suurendades mu meeltes iga mööduva minutiga painavat ootusärevust, milles seguneb rahutute emotsioonide kirev virvarr, mulle hetkekski asu andmata. Unetud ööd mu väikeses ja hüljatuna mõjuvas korteris, kus kõik mu ümber näib üha võõram ja pigem kellelegi teisele kui mulle kuuluv, tunduvad pikad ja lõputud nagu igavik ise. Vaid aeg-ajalt valgustab mu kahvatusinist magamistoatapeeti mõne üksiku möödasõitva auto juhuslik valgusvihk või ujutab selle üle üksikute heledate kuutriipude kahjkas kuma, maalides seintele pikki tontlikke varje, mida ma äraolevalt silmitsen, kuni väsimus mu lõpuks murrab. Päevad mööduvad justkui unenäos, ebamäärased ja venivad, milles ma õieti midagi tuttavlikku ära tabada ei suuda.

Ent ometigi, kuidas aeg minu suureks meelehärmiks ka seisma jääda ei ürita, koidab lõpuks siiski ka kauaoodatud pühapäev – jahe, vaikusse tardunud ja vihmane. Päev, mida võiksin võib-olla isegi omamoodi suursündmusena võtta – traagilise alamaiguga rõõmuseguse hetkena tõdemusest, et täna on juhtumas midagi äärmiselt ebatavalist, millele mõtleminegi mu südame valjemalt pekslema paneb.
Otsustava päeva saabudes ei suuda ma õigupoolest millelegi muule keskenduda, kui sebin äreva oravana varahommikust saadik korterit pidi ringi – revideerin riidekappi, tolmutan panipaiku-pidi, lappan kärsitult ja sentimentaalsusesse langeda üritamata vanu ning oma tähenduse ammuilma kaotanud asju, tassides lõpuks osa ebavajalikust silme alt ära keldrisse.

Lõpuks, kaevanud sahtlipõhjast poolkogemata välja Tema kammi ja ühe vana värvifoto, kus me naeratades koos mere ääres seisame, katkeb mu koristusoperatsioon sama ootamatult nagu algaski. Enda liigutuste rabedust mitte märgata üritades peidan kiiruga ja ülepeakaela kõik ebavajaliku silme alt uuesti ära, hulbin mõnda aega vahutortide vahel lavendlilõhnalises vannivees ja keedan endale segaduse varjamiseks kannutäie kanget musta teed, et seejärel pooleldi tühjaks joodud tasse kõikjale korterisse vedelema unustada.

Lõpuks endale ainsatki muud mõistlikku tegevust leidmata sulgen mälestustele otsustavalt meeled ja ootan mõtlikuna akna all seistes ja ainiti alla tänavale vahtides pinevalt õhtuhämaruse saabumist, mil lõpuks ometi saabuks Zaf, et viia mind mu elu kõige uskumatumatule rännakule – mulle kõige olulisema inimese meeltesse vastuseid leidma.

Veidi enne kella üheksat õhtul jääb hall aknale trummeldanud vihm lõpuks järele ja tänavatele ilmuvad taas üksikud, kergelt kühmu hoidvad ja külmas õhtus kuhugi kiirustavad jalakäijad. Neile ülemäärast tähelepanu pööramata suudan viimaks põgusate teesõõmude vahele oma napist garderoobist välja kaevata ainsad talutavad mustad sukkpüksid, napi võrdlemisi trendika seeliku ja sellega enam-vähem normaalselt sobituva oliivikarva pluusi.
Riietun kiirustades, suutmata enam hetkekski kauem paigal püsida ja mu majast mööda kulgevaid anonüümsete ja nimetutena tunduvaid autosid ja inimesi loendada.

End põgusalt jumestades väldin meelega enda silmadesse pilgu heitmist, alateadlikult peljates, et sealt eest leitav võib mind endiselt liialt heidutada.
Seejärel riputan kaela Zafi kingitud hõbeketi, mis tundub mu naha vastas mõistusevastaselt soe, haaran nagist oma jope ja olen taas tänaval. Üksi selles suures linnas.
“Nagu alati,” lisab mu äraolev meel, kuigi tean suurepäraselt, et tegelikult on see vale. Kujutlus Temast pole mind oma vangistuse kütkest kunagi päriselt lahti lasknud ja pelgalt seetõttu ei tunne ma end ka kunagi õieti üksildasena.

Välisukse enda järel kinni kolksatanud, lendleb mu randmele esimene selletalvine lumehelves, õrn ja õhuline, et hetke pärast, veel enne, kui ta täiuslikult kristaja mustri vaatlemisega lõpule olen jõudnud, tillukeseks läbipaistvaks vihmapiisaks sulada ja maha pudeneda.
Pilku tõstes märkan, et tänavad läigivad veest ja õhus heljub harjumatut kargust, pannes mu põgusalt kahetsema, et ma polnud salli ümber kaela kerida taibanud. Ent sellegipoolest ei soostu ma tagasi tuppa minema, kus mind ümbritsenud neli seina juba liiga rõhuvaina tunduma hakkasid.

Tõmban kapuutsi juustele ja jõuan kõigest paar otsustavat sammu teha, kui järgmisel viivul pühib mu näo eest mööda justkui mind oodanult ja eikusagilt ootamatult välja ilmunud värvikirev vahtralehesadu, näides ses külmas ja hahkjaks tõmbunud õhtus, milles kogu loodus juba ammuilma oma erksuse minetanud on ja kõik mu ümber justkui kardavad midagi, välja nagu kõige ebamaisem muinasjutt, justkui meelitades mind taas enesesse uskuma.
Taoline tavatu vaatepilt sunnib mind postina seisatama ja seda ainiti silmitsema jääma.
Kollaseid, punaseid, õrnrohelist salatitooni lehti keerleb järjepanu mu läheduses tänavalambi kumas, tantsiskleb justkui võidukalt mõnda aega mingis seletamatus rütmis ümber minu, lendleb siis kollaka külma valgussõõri helenduses innustunult ringi ja kaob justkui lõbustatult keereldes lõpuks tänava lõpus silmist, jättes mu sõõrmeisse mingi ootamatult kerge ja puhta lõhnasegu, mis meenutab mulle millegipärast üht hella suvesooja päeva, mis mu siiamaani nukrusest neelatama paneb.

“OLED SEE SINA?” küsin peaaegu hääletult, teades samaaegselt mingi sisemise veendumusega, et kui see tõesti peaks Tema olema, kuuleb ta mind nagunii.
Ent keegi ei vasta ja peale mõneminutilist tulutut ootamist taipan edasi kõndida, tajudes iseenda sammukaja energilist klõbinat tühjal märjal teel kuidagi eriti agressiivsena.

Märkamatult on taas süttinud tänavavalgustus, maalides asfaldile külmi siniseid ja oranzikaid valguslaike, millest peegeldub pisut peletava ja sama kaunina tagasi kogu eesootava öö jahedus. Selle valgel pudeneb ülalt mustavast pimedusest mu õlgadele ja kätele veel mõni juhuslik lumehelves, ent ootamatult otsustan kiirust lisada, maldamata rohkem nende silmitsemisega aega viita.

Mõnda aega kõndinud ja end kogu unenäolisusest otsustavalt lahti rebinud, olen viimaks pisut hingetuna taas seal, üksildases, justkui kogu maailmast ära lõigatud hüljatud paigas. Kohas, kus tuul enda julgustuseks endiselt kilehäälselt ulub, endamisi nukralt tihkudes teeäärses rootsikus sahistab ja vana valgetüveline kask, millelt kõik kuldsed lehed maapinna määrdunud porikamarale maha on pudenenud, kurvalt oma oksi õõtsutab. Taas paigas, kust Zaf mu kunagi täiesti murdununa eest leidis.

Ringi vaadates ja kogu sellest tabamatust tühjusest taas mingit sugestiivset rahu leida üritades taban end korraga mõttelt, et isegi siin pole miski enam päriselt sama. Ei mina, ei see õhtu ega ka mitte koht, mis mulle alati peale valu ka mingit seletamatut lohutust pakkus, mida ma siit ühäkki enese jahmatuseks enam eest leida ei suuda. Ja seda tajudes haarab mind lausa ületamatu ebalusesööst mõttest, kuidas ma kõige eesseisvaga, mis täna juhtuma hakkab, üldse toime tulen. Ja kas me tõesti olemegi, niimoodi vaikides ja hüvasti jätmata kumbki oma eluga edasi läinud? Ning kui mul peaks avanema võimalus Talle midagi öelda, kas ma üldse suudaks seda teha või mis see õigupoolest peaks olema? Või… kuidas peaks välja nägema mu uus elu ilma Temata? Mis moel ma selles üldse veel ma ise olla suudan?

Seekord tajun ta kohalolu veel enne, kui ta pimedusest nähtavale ilmub, haistes õhus tuttavlikku, pisut mandlihõngulist sigaretiaroomi, mis erineb suuresti sellest kergest ja puhtast lõhnast, mis mind kodutrepil tabas ja mille tähenduse üle ma nüüdki veel sisimas varjatult aru pean.
“Sa oled varajane,” täheldab Zaf mulle ühe suunurgaga muiates, hääl pisut kare ja kuiv. “Pole vist raske arvata, miks.”
Järgmisel hetkel seisabki ta taas mu ees, üleni milleski pikas, valges, kergelt hõbedaläikelises; kaunis, ebamaine ja endiselt vaevutajutavalt tontlik, sügavsinised mind ainiti seiravad silmad intensiivselt ja huvitatult tumeda juuksepiiri all hõõgumas.
“Zaf, tere,” olen juba hakatuseks pisut hingetu, heites otsekohe kiire uuriva kontrollpilgu enda tillukesele rohelise numbrilauaga käekellale, mida ümbritsevas hallis hämaruses vaid suurivaevu näha on. “Pool üksteist. Kas ta magab juba?”
Zafi toon on mõru ja lõbustatud. “Ei veel.” Ta tõmbab pika mahvi, mispeale hallikas suitsuvine ta pisut iroonilise hoiakuga huulte vahelt aegamisi ülespoole keerlema asub.

Ohkan teda silmitsedes katkendlikult, püüdes leida muretumat tooni, mis ei reedaks minus aegamööda üha kasvavat elevust. “See suitsu pahvimine on sinust tegelikult lihtsalt lapsik, Zaf,” täheldan eemalolevalt. “See ei tee sind põrmugi inimestele sarnasemaks. Kuidas sa ka ei püüaks, jääb sinusse alati midagi müstilist ja siia maailma mitte kuuluvat, mille tunneb otsekohe ära.”

Teadjamehe muie süveneb. “Või nii? Ja mis paneb sind üldse arvama, et ma sinu liigiga sarnaneda tahan?” Ta silmitseb korraks uurivalt oma täiuslikult valgete sõrmede vahel hõõguvat sigaretti, enne kui selle uuesti huulte juurde tõstab. “Võib-olla mulle lihtsalt meeldib selle maitse?”
“Kõige veidram vale su suust,” kohman tuhmilt ja erilise pahameeleta. “Aga ma lihtsalt oletasin, et see käib maskeeringu alla.”
“Sa oled kõva oletaja, Bec. ” Ta paljunäinud targad silmad püsivad ainiti minul ja kui ma ei tunneks nende omanikku nüüdseks juba piisavalt hästi, et teada, et tegelikult soovib ta mulle vaid siiralt head, oleksin tõenäoliselt nende intensiivsest uurivast pilgust üksjagu kohutatud. “Üks su suurimaid vigu ongi ülemõtlemine. Millal sa lõpuks ometi hakkad elu kergemalt, muretumalt, pealiskaudsemalt, vähem traumaatiliselt võtma?”

Võib-olla siis, kui inimesed lakkavad mind kohtlemast nõnda, nagu oleks ma üks kasutatud salvrätik, mille võib paremate ideede puudumisel lihtsalt minema visata,” kohman mõtlematult, hakates oma liiga avameelseid sõnu otsekohe kahetsema.
“Ära aseta kõiki ühe nimetaja alla, Bec. See kõik käis ainult tema kohta. Sinust tegelikult hoolitakse, aga sa ei vaevu seda õigupoolest märkamagi, igatsedes ainult seda, mis ei saa sulle kuuluda ja teeks su kõigest õnnetuks.”
Ta ei tee mu pahurast ja vastu vaielda üritavast ilmest väljagi, vaid kummardub hoolivalt ettepoole, pärides huvitatult: “Kuidas su vanematel läheb? Sa polegi neist mulle kunagi rääkinud.” Ta toon muutub leebeks, nagu ikka, kui ta üritab mu mõtteid milleltki oluliselt meelega kõrvale juhtida.
“Kuidas sa tööl hakkama saad? Millega su sõbrad tegelevad?”

Krimpsutan ebamugavusest nägu, soovimata õigupoolest ainsalegi küsimusele vastata. Ent Zaf ootab ja seetõttu alustan vaevaliselt ja ennast vihates enesepaljastusega: “Mu vanemad on surnud. Töö saan kuidagimoodi tehtud, kuigi hiljem ei mäleta ma sellest suurt midagi. Sõprade tegemistest pole mul õrna aimugi ja ausalt öeldes huvitab see mind iga päevaga järjest vähem.”
“Bec,” ütleb Zaf ja tema toon ei meeldi mulle kohe üldse. “Sa pead kuidagi ree peale tagasi saama. Üles ärkama.” Ta nipsutab mu näo ees sõrmi, kuigi sellest hoolimata püsib mu ilme tõrges ja äraolev. “Ära käitu, nagu oleks ta ainus mees maailmas.”
“Mingis mõttes ta võib-olla oligi.”
“Rumalus. Kõige tulutum klammerdumine.”
“Miks me jälle ainult minust räägime?” muutun automaatselt tõrksaks ja põrnitsen üksisilmi valgetüvelist kaske, mida on ümberringi lasuva hämaruse tõttu vaid suurivaevu näha.
Zaf kehitab üleolevalt õlgu. “Me võime rääkida millest iganes – vaimkehade energiavahetusest, maailmaruumide jagunemisest, astraalsetest rännakutest nii enne sündi kui pärast surma – millest iganes, mis sind vaid huvitab.”

“Saad sa mulle öelda, mida ta praegu teeb?” kasutan lahke pakkumise oteskohe ära, suunates teema mind huvitavale rajale.
Zaf piidleb mind uurivalt silmanurgast, justkui endamisi mu meeleheite astme üle juureldes. Ent ilmselt paistab ta nähtuga siiski enam-vähem rahule jäävat, kuna sõnab võrdlemisi talitsetult: “Saan ikka. Ta on kodus ja vaatab õhtust filmi.”

Muigan hapukalt ja teadvalt. “Muidugi. Ta armastaski alati kaua üleval olla. Karta on, et meil tuleb siis mõnda aega oodata.”
“Me võime oodata. Me võime lõbutseda. Me võime mida iganes, Bec.” Ta sirutab käed laiali, justkui tahaks järgmisel hetkel lendu tõusta ja teeb mu ees koha peal ühe hoogsa tiiru, nii et ta veatult valge mantli hõlmad mustava öö taustal muretult lehvivad.
Ja Zafi vaadates kadestan ma hetkeks teda tõepoolest – ta kõiketeadva ja elu naudinguga võtta oskava suhtumise pärast, suutmata mõista, mis jääb minus endas pidevalt puudu, et ma taolise hoiaku olemasolugi ära olen suutnud unustada.

“Maailm on su ees oma võimalustega valla,” jätkab teadjamees, toon sama veendunud ja kerge kui ennist, “kahju lihtsalt, et sa sellest ikka veel aru ei saa.”
“Millest?” küsin vastumeelselt. “Kas sellest, et mööda puulatvu lennata oleks viimase peal ekstreemne?” Mu toon muutub tuhmiks. “Anna andeks, aga see pole tõesti minu stiil.”
“Mis iganes,” sõnab Zaf napilt, jäädes katse asemel vastu vaielda mind hoopis pikalt ja uurivalt silmitsema.

Mis on?” pärin, ta pilku märgates.
“Ei midagi,” kehitab ta napilt ja kuivalt õlgu. “Lihtsalt – sa oled end tarbetult üles löönud. Said sa ikka õieti aru, et see pole kohting vaid lihtsalt rännak ta teadvuses? Ta ei näe sind ega saa sulle su ürituse eest sensuaalsena mõjuda ainsatki komplimenti poetada.”
“Pole lugu.” Heidan oma ebamaisele sõbrale tähendusrikka pilgu. “Ma arvan, et tegelikult pole sul vist päris õigus. Ta kontakteerus minuga täna.”
Zaf tõmbab lühikese rabeda mahvi, hääles halvasti varjatud uskumatus. “Tõesti?”
“Jah, Zaf. Ma usun küll, et… kui see polnud sina, siis pidi see tema olema.”
“No siis jääb üle sulle ainult õnne soovida.” Uskumatus toonis süveneb veelgi. “Mida ta siis ütles?”
“See polnud päris niimoodi nagu sa arvad. Ta tuli vahtralehesajuna poole kümne paiku mu maja trepil minu juurde.” Korraga õnnestub mul häälde tulvavat elevust vaid suurivaevu peita. “See on ju suurepärane enne, kas sa ei mõista? Võib-olla ta isegi ootab mind praegu?”

“Bec.” Zafi hääl muutub laitvaks ja silmades süttib õrritav tuluke. “Kuule, ole nüüd nii armas ja unusta rumalused, eks? Ma tõepoolest ei suuda uskuda, et kuulen taolist jama sinu suust. Sa ju saad isegi aru, et oled oma enesesisendusega temast kui kellestki ülimalt täiuslikust läinud juba liiga kaugele.”
“Kuidas?” pomisen pisut heitunult.
“No mõtle nüüd ise, kuidas see kõlab – sa omistad talle kui tavainimesele üleloomulikke võimeid. Tema ja vahtralehesadu?” Zafi hääl on narritav. “Nagu sa ise ei teaks, et teie liik pole ju millekski taoliseks üldse võimelinegi.”
“”Primitiivne liik,” tahtsid sa öelda.”
Zaf naerab. “Ei, armas Bec, ma ei olnud sugugi seda ütlemas.”
Mu toon muutub kurvaks. “Vähemasti oli mul ilus sellesse uskuda.”
“No loodame siis, et me rännak tuleb sama ilus,” kostab Zaf lepitavalt ja võtab mu käe veendunult enda jahedasse pihku.

Üllatus paneb mu tarduma. “Kas sa ei öelnud mitte, et me peame ootama, mil ta magama läheb?”
“Me ootamegi. Lihtsalt kingi mulle enne seda üks väike jalutuskäik enda seltsis.”
Haakun leplikult ta käevangu, püüdes mitte ülemäära löödud ja kannatamatu välja näha. “Mis mul muud üle jääb.”

Mõnda aega kulgeme vaikides ja me ühises sammukajas kõlab sedapuhku mingi sootuks rahustavam rütm, milles võiks võib-olla isegi mingi ebamäärane sõpruse-alge sõnastuda.
“Võin ma midagi küsida?” pärin mõne aja pärast pisut rahunenumalt, mugavalt oma kummalise kaaslase õla vastu nõjatudes.
“Muidugi.”
“On ta üksi?”
Zaf viivitab vastusega kõigest sekundi, aga ma taban selle sellegipoolest ära. “On.” Ta pöörab oma pisut peletavad ebamaised silmad minule ja lisab otsekui õrritavalt: “Vähemasti praegu küll.”
Neelan sööda heitunult alla. “Mis tähendab “vähemasti praegu küll“?”

Zaf jääb seisma ja silmitseb mind naerdes.”Armukadedus ei sobi sulle, Bec.” Seejärel veab ta oma jaheda sõrmega kergelt üle mu põse ja huulejoone ja ta silmadesse sugeneb midagi kummalist, nii et need muutuvad selle mõjul peaaegu mustjaiks. “Pagan võtaks, lasta sellisel ilul lihtsalt kurbuse varju hajuda. Milline raiskamine.”

Tõmban oma pea vaistlikult eemale, hääl korraga külm nagu jää. “Ära tee nii.”
“Miks?” pärib Zaf ülemääragi süütult, silmad endiselt lõbusad. “Kas sa kardad, et ma üritan sulle läheneda?”
“Sest… ” Ma ei reageeri ta flirtimiskatsele, mis peaks mulle tõtt-öelda isegi ülima üllatusena tulema, kuna varasemalt pole ta endale midagi taolist lubanud. Korraga ujub mu pilk mõõtmatus valus. “Sest… Tema tavatses täpselt samamoodi mu nägu puudutada.”
Zaf tõmbab käe ära ja pomiseb tuhmilt: “Oh, vabandust.”
“Ära nüüd ütle, et sinul kui kõiketeadjal polnud sellest vähimatki aimu.”
“Bec, no tõepoolest… ära mind nüüd nii alatuks ka pea. Mu eetikaga on kõik korras.”
Mõnda aega lasub me vahel taas vaikus, enne kui Zaf selle katkestada söandab. “Sa ei vastanud eelmine kord ühele mu küsimusele.”
“Millisele?” pärin eemalolevalt.
“Sellele, mis tegi ta sinu jaoks eriliseks?”
Vaikin pikalt, enne kui vastutahtsi avaldan: “Kas selleks peabki alati mingi sõnadesse pandav põhjus olema?”
Korraga näib Zaf ülemääragi huvitatud: “No räägi.”
“Miks sa seda teada tahad?” olen endiselt puiklev.

Zaf teeb käega ebamäärase žesti. “Lihtsalt… meil on aega. Ja ma olen hea kuulaja.”
“Pigem uudishimulik vana sikk,” teen jaheda täpsustuse.
“Mis iganes, et sind rääkima panna,” naerab Zaf muretult.

Lükkan ohates kapuutsi peast ja libistan sõrmedega segadusse sattunult läbi juuste. Tumedad silmad jälgivad igat mu liigutust ja nende pilgu ainitise surve all alustan vastutahtsi: “Ilmselt oli see lihtsalt kuidagi alateadlikult tunnetatav. Ma ei teagi, mulle meeldis kõik temas – ta lahe vaba olek, huumor, maailmavaade… see, kuidas ta vahel mind üksisilmi vaatas, nagu mõistaks mind sõnadetagi. Kuidas ta päevasoojas lõõgastunult istuda armastas. Kuidas ta juuksesalk langes silmile, kui ta raamatu kohale kummardus… Kuidas ta muusikast või lemmikfilmidest rääkides alati elavalt žestikuleeris…”
Zaf piidleb mind ikka veel.
“Isegi ta lõhn oli ainulaadne,” pomisen peaaegu kuuldamatult, märgates tahtmatult, et oleme ootamatult tagasi linnas, tavatult kiiremini, kui see üldse inimliku kiiruse juures võimalik oleks. Vahin täielikus segaduses ringi ja ilmselt on mul ees ikka väga hämmeldunud ilme, kuna see sunnib Zafi muiates pärima: “Mis lahti?”
“Kuidas me nii ruttu siia saime?” kogelen ebalevalt. “Me oleks nagu lennanud.”

Zafi käsi libiseb mu seljale ja pilk muutub taas narritavaks. “Võib-olla lendasimegi, kes teab. Nii võib ikka juhtuda, Bec, kui jutuhoos ülemäära tähele ei pane.”
Saadan talle hävitava pilgu, mida ta üleolevalt muidugi märkamagi ei soostu. “Sinust pole kuigi kena mind sedasi tüssata.”
“Kõigest tagasihoidlik katse su elu pisut mugavamaks teha.” Ta pöörab silmad suurtele mustavatele, peaaegu maani ulatuvatele akendele, mille tagant kumab meieni siseruumide nõrka sinakat valgust ja silmitseb kaaluvalt erkpunase värvikihiga kaetud ust, mis kangastub mulle millegipärast põrgu sisemuse sissepääsuna. “Kui me kord juba siin oleme, siis…”

Ta ei lõpeta lauset, vaid rapsab ukse tarmukalt lahti ja talutab mu pisut keeletu ja vastu puigelda üritava kogu kohviku vanilje- ja küünlalõhnalisse soojasse ja hämarasse sisemusse, kus tunnen endile otsekohe siit-sealt uudishimulikke pilke pudenemas.
“Oled sa arust ära?” sosistan talle pahuralt, kui ta mu ühte mugavasse nurgalauda istuma veab.
Zaf on muretus ise. “Ei, miks?”
“Sa ei saa suitsetamisegagi niimoodi hakkama, et sa end ei reedaks ja nüüd tuled avalikult inimeste sekka?”
Zaf viskab oma lumivalge mantli hooletult vabale toolile, võtab mu kõrval istet ja sõnab: “Ära muretse, nad keegi ei tööta CSIs.”
Turtsatan külmalt ja lasen tassi auravat kohvi enda ette lükata.

(järgneb)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s