Kergenduse varjus

Novelli “Ööd vahtravalgel” 5. osa

Mõnda aega mööda tänavat rühkinud, silmad ainiti asfaldi lapitud kattel, märkan pilku tõstes lõpuks, et lahkusin liiga vara. Õhtuvarjud on veel liialt noored ja silmapiiril kumav punane helendus alles oma jõulisi toone kaotamas. Midagi tumedat, seletamatut ja iseenda igatsusse mähkunut tansiskleb järelejätmatult raagus puude taga, justkui enda piinade ekstaasi vangistunud, kuid ma ei jää seda ühtaegu peletavat ja kutsuvat vaatepilti kuigi kauaks silmitsema, vaid võtan sedapuhku suuna mere poole.

Jõuan kohale alles siis, kui päeva viimane punane viirg on merre sulandunud ja mu ümber loksub taas ükskõikne mustav tühjus, millega ma juba liiga ära olen harjunud, et üldse midagi muud loota.
“Miks sa teda üldse armastad?” küsib Zafi kare hääl minult mingil tabamatul ajahetkel, olles ilmselt mõnda aega vaikides pealt vaadanud, kuidas ma seisan kiirelt hämarduvas õhtus liiga õhukeses talvemantlis külmal liival ja jälgin ainiti merd, mis laiub liialt suure, halli ja ükskõiksena mu ees, et oma ängistus sellele hulpima lubada. “Mis teeb temast sinu jaoks erilise?”
Ma vastan talle peale umbes sama pikka pausi.
“Ma ei armasta teda, Zaf. Ta lihtsalt meeldis mulle. Väga.”

Zaf tardub mu ootamatu avalduse peale, seirab mind pikka aega vaikides, ilme kaunil näol läbitungimatu. “Nii-nii. Ja kuidas ma sellest aru peaks saama?” pomiseb ta viimaks kummalise kõrvalnoodiga, mida ma ta toonis varem kuulnud pole. “Kas sinus räägib lihtsalt riivata saanud ego?”
Vaikin süngelt, ühekorraga end muserdavat emotsiooni vähimalgi moel sõnadesse panna soovimata.
“Võta seda kõike siis pigem kui kergendust, kuna sügavate tunnete puhul oleks see sulle veel miljon korda hullem,” jätkab Zaf.
“Kõlab liigagi lihtsana. Kui see ka tegelikkuses vaid nõnda oleks.”
“Kõik on just nõnda, nagu sa sel olla lubad.”
“Hea öelda.”
“Aga täpselt nii ongi. Sul võtab asjadest arusaamine lihtsalt aega.”
“Ma ei tahagi muud, kui teada põhjust, miks ta mu hülgas,” sosistan peaaegu hääletuna öösse, isegi teadmata, kas mu kohmakalt üle huulte pudenenud sõnad üldse jõudsid mu ebamaise sõbra kõrvu või mitte.
“Ja sa loodad, et ta unenäos leiduvad sulle vastused?” Zaf hääl on korraga taas mänglev ja narritav. “Sa võid leida sealt ükskõik mida – kasutut pahna, vanu ja mittemidagiütlevaid mälupilte, kujuteldavaid seiku ja sündmusi, mida pole tegelikkuses kunagi juhtunud ja millega sul pole mitte midagi peale hakata. Unenäod pole kunagi objektiivsed.”

Ta silmitseb mõnda aega me ümber laiuvat tühjust, pikalt ja kaaluvalt, nagu see tal vahel kombeks on ja ma olen oma mõtetega omapäi, avastades tahtmatult, kui lihtne mul on Zafi seltsis olla, ilma, et peaksin üldse ülemäära millelegi kõrvalisele ja mõttetule – näiteks endast talutava mulje jätmine või muu taoline – mõtlema.

“Sa kasutasid minevikuvormi,” sõnab Zaf alles hulga aja pärast, hetkel, mil elevandluukarva sigaret ta saledate sõrmede vahel peaaegu lõpuni on põlenud ja hämarduvast õhtust saanud pilkane, vastusteta öö, milles eristame vaid teineteise ähmaseid mustavaid kogusid. “Kas see tähendab, et oled temast tegelikult mingis mõttes lõpuks üle saamas?”

“Pigem tähendab see tõdemusega, et ma teda enam kunagi tagasi ei saa, leppimist.” Surun vägisi peale tikkuva ohke alla ja pööran oma silmad enda kõrval seisvale olevusele, kes näib sedapuhku teda põgusalt valgustanud autotulede vihus oma rubiinikarva sametmantlis ja pika lehviva musta salliga kummaliselt mõtlik ja pisut tontlik välja.
“Ilmselt pole sul aimugi Zaf, kui neetult raske see tegelikkuses on… ”
“Mis nimelt?”

Teen käega saamatu žesti. “See kõik. Kuhu ma ka ei läheks, millele iganes otsa ei vaataks – vaateakendele, kõnniteekividele, päikesepeegeldusele mõne maja seinal, pooleldi värvitud plangule, tühjadele aknasilmadele, tuules keerlevatele lehtedele, kõik siin – iga puu, iga tänavanurk, iga metsatukk, iga tõus ja loojang meenutab mulle pidevalt teda. Justkui oleks ta kõikjal ja samas ei kusagil.”
“Ma usun, Bec,” nendib Zaf kiretult. “Kuigi sa tegeled enamjaolt endale meelepetete manamisega, teeb su emotsioonide intensiivsus sinust minu silmis samas kellegi ääretult imetlusväärse.”

Mu tühjadest silmadest libiseb läbi põgus hämmeldus. “Mis mõttes? Sa tahad öelda, et naudid mu… valu?”
Zafi hääl tõsineb. “Sugugi mitte. Lihtsalt – sa oled kirjeldamatult ilus oma tunnetes ja selles, kuidas see sinus avaldub – kõige näol, mida sa teed või endast annad. Ma pole kunagi midagi taolist näinud. Ilmselt on seegi üks põhjustest, miks ma sinuga olen, Bec.”

“Sa pakud üle,” väidan jahedalt, kuigi mõnevõrra liigutatult. “Ma pole enam millekski võimeline. Ma võin päev läbi lihtsalt akna all seista ja tühjusesse vaadata, õieti märkamatagi, kuidas päev käest kaob. Kujutad ette? Ma oleks justkui süvenenud millessegi, millest ma isegi aru ei saa. See võiks kõrvaltvaatajale mõjuda päris õudsena, kui mul poleks liiga ükskõik.”

Zaf pomiseb midagi, mis kõlab nagu vandumine, kuid tuule mühin pühib selle mu kõrvust, neeldudes mere kohinasse ja teadjamees ei vaevu end kordama. “Aga…” muutub ta toon järgmisel hetkel otsustavalt rõõmsamaks, “oled sa mõelnud näiteks sellele, et õnneliku lõpu puhul poleks kogu lugu olnud pooltki nii ihaldusväärne, millisena sa kõike praegu endale ette kujutad?”
“Ei, ma ei ole mõelnud,” tunnistan eemalolevalt.
“Millestki ilmajäämine võimendab alati möödunut ja maalib selle eriliseks, ja – paraku – ka vääraks. Ilmselt sõneleks te parasjagu mõne maksmata arve pärast või mossitaks kumbki oma nurgas mõne eriarvamuse tõttu.”

Kingin Zafile kõvepilgu. “Ah, jäta. Võib-olla sa ei usu mind, aga… ma ei tahtnudki temaga kunagi kodu mängida.”
“Ole nüüd, Bec. Lihtsalt külvata teda üle oma tähelepanu ja imetlusega? Nii erapooletu ei ole paraku keegi. Isegi mitte sina. Igaüks tahab midagi.”
“Ma ei ole “igaüks”.”
“Seda kindlasti,” nõustub Zaf kuivalt.

Vaikin ja ootan, et mu ümber algaks vahtralehtede pehme sadu, mulle mingil omamoodi veidral moel lohutust pakkudes, aga loomulikult seda ei juhtu. Ja seda mõistes kerib kurbus mu sees ennast väikseks nukraks ja allaandvaks tombuks, et vaikselt ja hääletult endamisi tihkuda.
Pööran pilgu oma saapaninadele, mida mu silmad me ümber lasuvas tihkes ja läbitungimatus hämaruses ei seleta ja vaikin, lõplikult mõistes, et mõnikord on ainus tee paratamatus ja mul pole mõtet oma üleloomulikku sõpra oma soovidega rohkem painata.

Ent siis, justkui mu mõtteid lugenult, ütleb Zaf korraga midagi sootuks ootamatut, mis mul hinge korrapealt kinni lööb.
“Olgu peale, Bec. Ma viin sind ta meeltesse.”
Pilgutan jäises öös täiesti keeletuna silmi, tundes otse füüsiliselt, kuidas need maailma kõige uskumatumad sõnad mu ümber nähtamatult ja juubeldavalt tantsisklevad. “Tõesti?”
Zaf kehitab allaandvalt ja pisut nöökavalt õlgu: “Mis mul siis üle jääb? Põikpäisemat olevust kui sina oleks vist raskem ette kujutada.”

“Oh, Zaf,” ägan kergendust ja ühtaegu täielikku uskumatust tundes, võideldes viivuks lausa ületamatu kiusatusega tänutäheks ta mantlihõlmade külge klammerduda ja teda sõbra-moel emmata.
“Aga mitte täna,” lisab Zaf kiiresti. “Me teeme seda pühapäeval.”
“Miks just pühapäeval?” pärin hingetuna.
“Jäta see minu mureks. Ja pane end valmis, sest kuigi sa loodad tõenäoliselt mingisugust kergendust leida, ei pruugi see sellegipoolest päris nõnda olla.”
“Mis mõttes?”
Zaf kõigutab end kandadel, vahib eemale ja jätab mulle vastamata.
“Kas sa lubad mul teda korraks ka niisama näha?” pärin edasi, pea uskumatust pakkumisest ringi käimas. “Kas ma võin ta tuppa siseneda ja teda korraks… kasvõi eemalt magamas jälgida?”

Zaf vaikib pikalt. “See kõik on üldse üks väga rumal plaan, Bec ja ma ei kiida seda endiselt heaks. Pealegi pead sa arvestama võimalusega, et…” Ta jätab lause lõpetamata, põrnitseb süngelt kuhugi eemale ja süütab kärsitust ilmutades uue sigareti, mille valguses välgatanud pilk ta näol muudab mu kummaliselt rahutuks.

“… millega?” küsin viimaks katkevalt.
Zaf sasib oma lühikesi turris juukseid ega vasta ikka veel.
“Zaf?” Astun nõudlikult ta ette ja raputan teda tungivalt õlgadest. “Millega? Räägi.”
“Sellega, et… ta ei pruugi üksi magada.”

Järgneva silmapilgu jooksul on mul tunne, justkui kukuks ma kuhugi lõpmatusse musta sügavikku, milles jääb iga hingetõmbega nii õhku kui ruumi vähemaks ja kust mul pole lootustki välja rabelda. Ent ma kogun end kohe ja jätkan vaevaliselt pomisedes: “Tähendab, sa tead, et tal on keegi?”

“Ei, ma ei tea, Bec,” väidab Zaf kindlalt ja peaaegu õrnalt. “Ma ei käi ta kannul ega tee ta elu kohta sissekandeid. Mul on muidki muresid. Lihtsalt – see on üks võimalus, millega sul tuleb arvestada.”
“Ma olen sellega ammuilma arvestanud.”
“Tore. Su meelekindlus on imetlusväärne. Seega – piirdume ainult ta meeltega, eks? Ja ilma igasugu dramaatikata, sobib?”
“Muidugi. Ma tulen ja lähen nii, et ta ei aimagi,” luban veendunult, üritades mitte märgata, kuidas mu hääl reetlikult kõigub.
“Ja arvesta, et sa ei pruugi leida ainsatki vastust sellele, mida otsid.”
“Ma arvestan ka sellega.”
“Siis pühapäevani,” sõnab Zaf ja pistab mulle otsustavalt pihku midagi väikest ja jahedat, mida söandan vaadata alles siis, kui ta nõtke kogu taas kuhugi mustava pimeduse taha silmist on kadunud ja ma peale pikka ja pooleldi unenäolist uitamist taas tänavalampide valguskumasse tagasi jõuan.

Selleks osutub kaunis vanaaegne hõbekett, mille küljes ripub üllatavalt ehedana mõjuv tilluke vahtraehest ripats.
Surun kingituse nõrga naeratuse saatel kõvasti oma pihku ja longin kummalisest kergendusest kantuna kodu poole.

(järgneb)

 

Üks arvamus “Kergenduse varjus

  1. Nüüd olen ma oma novelliga juba üsna kaugele jõudnud ja kirjutada on jäänud veel vist ainult see viimane peatükk, kui ma lõpus muidugi liiga rohkesõnaliseks ei muutu. Mis pole minu puhul muidugi sugugi võimatu. 🙂
    Kui ma sellega alustasin, ei teadnud ma tõtt-öelda õieti isegi, mis lugu sellest täpselt tuleb. Kui nii mõelda, on kogu elu üks juhus. Kõik sõltub minu puhul pigem hetkeemotsioonist kui hoolega valmis viimistletud skeemist, millest vääramatult ja kõrvale kaldumata kinni pidada. Ilmselt on selleks minus liiga vähe matemaatikut ja kainelt kalkuleerijat, mis pole tegelikult sugugi paha, sest igaüks kirjutab just nii nagu talle endale sobib. Oleks ma too päev olnud sellises tujus või vaadanud hoopis mõnd teist saadet ja märganud seal lõputiitrites jooksmas mõnd muud nime kui näiteks Zaf, oleks kogu mu lugu ja peategelase nimi võib-olla saanud sootuks teisem. Seega – protsess on pigem areng, kulgemine, juhuslikkus, ei muud.
    Tõtt-öelda üllatas mind ennastki süngus, mille oma teksti panin, kuna reeglina armastan kirjutada pigem humoorikalt ja lugejaid naerma ajades. Samas tundus mulle ühe tõsise ja isegi mõnevõrra traagilise loo kirjutamine sedapuhku üsna huvitava ja rahulolu pakkuva väljakutsena.

    Ja täpsustuseks ehk veel niipalju, et mu tekstist ei ole mõtet otsida seoseid minu enda isikuga. Kõik kohad, tegelased, sündmused on väljamõeldis, millega ma ei viita mitte millelegi ega kellelegi. Sellel kõigel pole reaalse eluga vähimatki seost.
    Heh. Loodetavasti ei võtnud ma nende sõnadega teilt nüüd põnevusmomenti ära. 😀 Usun, et see siiski jääb, kuna novelli lõpp tuleb üsna omapärane.

    Head kaasaelamist!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s