Räägi veel

räägi mulle soojast hommikuvalgusest
mil vikerkaarevärve tagasi peegeldav pärljas kaste
on mu õuemurult koos jõe kohal
laisalt tantsisklenud uduvinega
kaugele haldjamaale hajunud

 

räägi mulle sumeda päeva mõtlikust rahust
mil läbi päikesekiirte heleda sillerduse
heljuv võililleebemete valge sadu
näib oma olemise õigsuses ja lihtsuses
kõige kaunima kunstiteosena

 

räägi mulle hämarduvast õhtuaost
mil sügav erepunane rubiinjas hõõgus
on end vähimagi ebaluseta
üle silmapiiri laotanud
et kõike enda haardeulatusse jäävat
leebelt emmata

 

räägi puude salakeelest
kui nad tumetummalt ja pisut salatsevalt
me ümber innustunult dialoogi peavad
võrad hoolivalt ja hoidvalt
üksteise ümber põimunud

 

räägi tuule mõrkjasmagusast maitsest
kui ta lõbustatult ja järelejätmatult
justkui pisut üleannetu laps
me ümber tantsisklevalt tuhiseb
tuues meeltesse meenutuse millestki olulisest
ja ammu unustatust

 

räägi mulle vihma märkamatust puudutusest
kui ta piiskhaaval hääletult pudenedes
langeb pehmelt su veatutele huultele
et neil valmis vormida kõige täiuslikum lause

 

räägi mulle rohekast valgusest enda silmades
mille taga peituv maailm on teisenenud sama suureks
ja lahti seletamatuks imeks
nagu päevavalgus, õhtuhämarus, tuule maitse
ja vihma puudutus kokku

 

räägi veel, veel ja veel
kuni kõik sõnad lõpuks otsa saavad
ja sa hämmeldunult ja pisut kohmetult vait jääd
justkui kartes, et ütlesid kogemata liiga palju

 

räägi veel
sõnatuna ja hingetuna
räägi vaikideski edasi

 

ma alles asusin sind kuulama

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s