Liiga hilja

sa tulid liiga hilja.
siis, kui õunapuude valge õielumi
oli mu õuemuru sisse maha varisenud
ja muutunud halliks kasutuks tolmuks,
mida tuul oma suva järgi värava taga
nukralt õhus keerutas.

 

sa tulid liiga hilja.
siis, kui metsatuka kohal uhkelt võlvunud kirgas vikerkaar
oli kaotanud oma viimasedki värvid
ja halli pilvelaama sisse märkamatuks varjuks sulandunud,
justkui polekski teda iialgi olemas olnud.

 

sa tulid liiga hilja.
siis, kui päeva hele hõõgus
oli teisenenud hämaraks õhtuaoks
ja pikad tumedad varjud
asunud mu jalge ette nukraid nägemusi joonistama.

 

sa tulid liiga hilja.
siis, kui mu peenral puhkenud pojengid
olid oma õnnekarva õienarmad
kahjutundega kruusasele kõnniteele laiali pillutanud
kus hoolimatud möödujad need teetolmu sees laiali kandsid.

 

sa tulid liiga hilja.
siis, kui ma olin lõpuks kahetsusega ära söönud
oma noorelt õunapuult nopitud
esimese küpse, valgust tagasi kumava suveõuna,
siiras rõõmus selle mõrkjat maitset sinuga jagada soovides.

 

sa tulid liiga hilja.
siis, kui ma lõpuks ootamisest väsinuna
oma teetassi tühjaks olin joonud,
kirjulapilise päevateki võrkkiigelt kokku kerinud
ja õhtuse niiskuse eest tuppa ära viinud.

 

sa tulid liiga hilja.
siis, kui naeratus oli surnud mu huulil
ja silmade tähekarva lootusrikas sära
asendunud väljade kohal lõõtsuva külma tühjusega.

 

sa tulid liiga hilja.

 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s