Petlik soojus

Novelli “Ööd vahtravalgel” 4. osa

Järgnevatel öödel leian end vahelduse mõttes kulgemas hoopis linnast – inimtühjadelt teedelt, kitsastelt tänavatelt, kus mu kulgemistrajektooriga paralleelselt lendleb mõnda aega kaasa määrdunud ajaleht, saamatuid piruette tehes kõnnitee ühest servast teise loperdades ja lõpuks tuules kahisedes end ümber tänavalambi kerides.

Mu sammud kõlavad aegamisi jäätuma hakkaval, mustjalt läikival asfaldil kuidagi liigagi eksinuina, kodutuina, ja millegipärast valdab mind kummaliselt kaalutu tunne, justkui liiguksin edasi poolunes, õieti midagi enda ümber tajumata. Ja nii mitte ainult täna, vaid juba pikemat aega.  Aeg kui seesugune näib olevat minu jaoks tähenduse sootuks minetanud, jagades mu armetu elu kõigest kaheks perioodiks – meie ajaks ja ajaks pärast teda.

 Aeg-ajalt, mõnes eredamalt valgustatud kohas, kus linnatulede oranžikas ja punane kuma teineteise sisse sulanduvad, et petliku soojusega minuni tagasi peegelduda, jään justkui lummatult seisma ja silmitsen õrna tolmukattega kaetud vaateaknalt iseenda peegeldust. Mu silmadest vastu lõõmav otsatu lõpmatus, kuhu oleks justkui kirjutatud miski niigi ilmselge, millest ma siiani päriselt aru ei ole suutnud saada, heidutab mind paraku liiga palju, et selle põhjuste üle pikemalt juurdlema jääda.

Märkamatult on saabunud november – selge, karge  ja tuuline. Aeg, mil kogu ümbritsev justkui sulgub endasse – lagedad pargid täis puudelt pudenenud lehti, tühjad rannad, kus tuul keerutab üles jäist liiva, loopides seda tulijaile ükskõikselt vastu vahtimist, kõledad tänavad, kust inimesed kiirustades kuhugi soojemasse ja turvalisemasse miljöösse tõttavad.

“Kisub juba päris jahedaks, mis?” kuulen korraga enda läheduses taas tuttavat häält, mis paneb mu tundma ühtaegu nii heameelt kui nördimust, et mu kummaline ebamaine sõber end ligemale nädal aega näole polnud andnud.

“Zaf, sina,” kohman nagu teolt tabatu, tõmbun miskipärast näost põgusalt roosakaks ja lõpetan oma mustas talvejopes pooleldi märkamatu varjusarnase kogu ainitise põrnitsemise.

Zafi näole valgub mind silmitsedes rahulolu, millest suur osa on kahtlemata teeseldud. Ta kannab täna midagi türkiissinist ja uskumatult elegantset, mis ta pika veatu kogu ümber tuules nõrgalt lehvib. “Kes siis veel? Ilmselt sa peale minu kedagi teist ei kõnetagi enam.”

“Kus sa üldse olid vahepeal?” jätan ta targutusele vastamata. “Sa pidid mind ta unenägudesse viima.”

Teadjamehe hääl on jahe ja veendunud. „Ei pidanud. Ma lubasin kõigest asja üle järele mõelda, aga see pole päris seesama, eks ole?“

“Parem, kui oleks,” nähvan jahedalt.

„Ma näitaks sulle hea meelega midagi muud, kui tohib?“ pakub Zaf leplikult.

„Püüad mu tähelepanu kõrvale juhtida?” nöökan. “Asjatu vaev.”

“Miks, huvitav küll?”

Pööran oma silmad temale, ise täielikult teadlik neis pesitsevast tühjusest, mille varjamise kui tulutu tegevuse ma juba ammuilma lõpetanud olen. “Sest ainus, Zaf, millest ma mõelda suudan, on kasvõi korrakski ta meeltesse sisenemine.”

Zaf sirutab kutsuvalt käe välja ja ta häälde sugeneb kerge kannatamatusenoot. „Tee mulle teene, Bec, ja unusta see, kasvõi korrakski.“

Üha pika viivu silmitsen ta valget veatut kätt ja mu reaktsiooni jälgivat pilku kaalutlevalt. Zafi suunurgas mängleb vaevuaimatav iroonilisevõitu muie. „Ära nüüd ütle, et sa mind kardad, Bec.“

Ta üsnagi läbinähtavast provokatsioonist on kahtlemata kasu. Millelegi mõtlemata võtan pakutud käe vastu, puudutades teda esimest korda niimoodi, justkui sõber. Ta sõrmed mu peos on siledad, kindlad ja sedapuhku üllatavalt soojad.

„Kuhu sa mind viia kavatsed?“

„Kohe näed.“

“Olgu. Ma tulen. Kuid ühel tingimusel.“

Zaf piidleb mind kõvera poolmuigega. „Ma pole just eriline tingija-mees. Aga olgu peale. Mida sa teada tahad?“

Korraga on mul ta ainitise sügavsinise pilgu all, milles helendab sedapuhku midagi hõbedaläikelist, sõnade väljalausumisega raskusi, aga lõpuks suudavad mu külmakangestuses huuled siiski vajaliku valmis vormida. „Lihtsalt ütle mulle… mida ta praegu teeb. Sa ju tead seda, eks?”

Zaf piidleb mind altkulmu. “Pagan võtaks, Bec,” pomiseb ta viimaks tuhmilt. “Mida see sulle annab, kui ma sulle ette laoks, et ta küürib parasjagu autot linnatolmust puhtaks, istub sõpradega kinos, loeb päevalehte või sööb banaani? Ma võin välja mõelda mida iganes ja sa isegi ei tea, on see tõde või ei.”

Üle hulga aja valgustab mu nägu naeratuselaadne mask, milles peegeldub võidukalt jahe iroonia. “Võid ju üritada mind üle kavaldada, aga ma oleks hoobilt aru saanud, et sa valetad. Ta laseb oma auto alati teeninduses pesta ja jälestab lapsepõlvest saadik banaane.”

Selsamal hetkel märkan aknaklaasi külge kleepunud koltunud vahtralehte, millel peegeldub üle tee plinkiva neoonreklaami erepunane ja sinine valgus, muutes lehe millekski sama müstiliseks ja ebamaiseks, nagu mu kõrval seisev ja mind huvitatult silmitsev olevus. Sirutun lummatult seda puudutama.

“Vahtralehed… Kust sa leiad neid kogu aeg?” pomiseb Zaf toonil, milles pole sellegipoolest vähimatki hämmeldust. “Kogu ümbruskonnas pole kilomeetrite raadiuses ainsatki vahtrapuud.”

„Ma ei tea, Zaf, aga ma olen sellest niimoodi mõtlema hakanud, justkui oleks need sõnumid temalt…  Vahtralehtedes justkui oleks miski, mille ta endast mulle mälestuseks maha on jätnud, ainult et ma ei suuda seda lahti sõnastada.”

Zaf naerab külmalt. „Ära ole rumal, Bec. Sa ju tead tegelikult isegi, et see pole sugugi nõnda. Jällegi kõigest mingi su järjekordne haiglase ettekujutuse vili, mille ainuke toimemehhanism on sind su enese kannatustesse vangistada.”

Teadjamees kohendab kaela ümber lehvivat helevalget salli, mis näib ses pilkases halastamatus öös justkui puhtuse kehastus ega sobi millegipärast millegiga kokku, mida ta omanik mulle parasjagu räägib. “Ja üldse,” lisab Zaf, “kui sa teda unustada tahad, siis parem lõpeta temast jahumine.“

Ma õieti ei kuulagi teda, vaid silmitsen ainiti lehe õrna struktuuri, mis tundub nagu kellegi kauni tundmatu väljasirutatud habras ja kutsuv käsi, nii et lõpuks päästan oma sõrmed Zafi pihu jahedast vangistusest lahti ja asetan oma sõrmed lehele.

Zaf silmitseb mind ja mu vaateakna külge kleepunud kätt vaikides.

“Kas lähme?” katkestab ta lõpuks mu lummuse. “Ole natuke minu võimuses ja sa ei kahetse.” Zafi kuiv ja tõsine hääl omandab ootamatult mängleva ja lõbustatud noodi, mis on omane olevusele, kes näib olevat ülimalt teadlik suurepärastest meelelahutusvõimalustest, millest kogu maisel ühiskonnal aimugi ei ole. “Pisut vaheldust kulub sulle kahtlemata rohkem ära kui kellelegi teisele. Tule, ma näitan sulle oma maailma.”

Silmitsen teda pikalt. “Olgu,” sõnan viimaks ja pistan oma sõrmed ta pihku tagasi, teades samas suurepäraselt, et mu nõustumine on viga, mida ma kindla peale otsekohe kahetsema hakkan.

Ja järgmisel hetkel ei tea ma, kas oleks kõige targem minestada või jahmatusest rabandus saada, kuna korraga on me ümber sootuks midagi muud. Me seisame raagus metsa kohal ja me jalatallad puudutavad vaid suurivaevu tuules õõtsuvaid kaselatvu. Taevas kumav ümar kollane kuu ja erksalt siravad tähed tunduvad ühekorraga kuidagi hirmutavalt lähedal ja sootuks teist värvi, kuidagi tinajad.

Jõllitan enda ees laiuvat musta tühjust mõõtmatu hirmutundega, suutmata hingata, suutmata liigutada või õieti isegi enda ümber vaadata. Silmade hämarusega harjudes märkan vaevuaimatavat halli õhuvirvendust jalge ees sillerdamas, mille äärtes löövad ootamatu eredusega lõkkele sajad kuumalt lõõskavad tõrvikud, paisates õhku mustavaid suitsu- ja hõõguvaid sädemejugasid, kadudes lookleva lõõmava teena kuhugi silmapiirile silmist.

Zafile paistab mu hirm kõigest nalja valmistavat. “Ole nüüd, Bec, see on lõbus.” Ta tirib mu liikvele, astudes enesekindlalt otse musta tühjusesse, mis ainult kergelt õõtsub ta all.

………….

“Lõpeta see norutamine, see ajab mu lihtsalt hulluks,” sõnab Zaf umbes tunni aja pärast laitvalt, olles näidanud mulle enam-vähem sadat asja – mis moel erinevate dimensioonide vahel seigelda, külluseni nautida värve, lõhnu, paiku, helisid ja nägemusi, nii muinasajast kui kaugest tulevikust, millest igaüks on sõnadesse pandamatult kirjeldamatu ja peaks igas vähegi normaalses inimeses lausa eufoorilise joovastuse tekitama. “Ma pakkusin sulle adrenaliini ja meelelahutust, aga sellegipoolest ei suuda miski sinus isegi vähimatki rahulolu alget tekitada.” Ta süütab rahulolematult sigareti ja vehib sellega mu nina ees. “Ma võiks vist isegi solvunud olla, et ma sinus elevust tekitada ei suutnud, kui ma sind ja su kurbuse sügavust nii hästi ei teaks.” Ta kummardub kergelt, peaaegu hoolivalt lähemale, nii et haistan temast levivat magusat, ootamatult värske alatooniga muskusehõngu. “Mida sa tegelikult tahad, Bec?”

Pööran kogu mind ümbritsenud lummusele selja ja see hajub silmapilkselt, veel enne, kui ma tunnistada jõuan: “Ma tõesti ei taha seda jama, mida sa mulle näitad. Aga tänan sind püüdlikkuse eest.”

“Hea küll. Vähemasti sa tead, mida sa ei taha ja seegi on hakatuseks suur asi. Ja edasi?”

“Edasi… tahan ma teda tagasi,” nuuksun hääletult ja murdunult, ise samal ajal enda nõrkust südamepõhjast vihates ja ühteaegu imestades, kuidas ma Zafi ees selle kõige pärast enam piinlikkust ei tunne.

“Sa tead ju, et see on ainus, mida sa ei saa,” väidab Zaf peaaegu õrnalt. “Aga küsi midagi muud. Ükskõik, mida ja see on sinu. Sulle ju meeldis see Lexus, eks, mida sa kaks päeva tagasi seal kaubamaja juures vaatasid? Helehall sportmudel, oli ju nii? Ütle vaid ja silmapilguga on sul täpselt samasugune.”

Pühin näolt pisarakriimu, olles täiesti teadlik hetkel oma pilgust peegelduva meeleheite suurusest. “Ära ole rumal, Zaf. Mulle pole midagi vaja. Lihtsalt vii mind ta unenägudesse. See tähendaks mulle tõesti palju.”

Zafi üks kulm kerkib irooniliselt ja hääles kõlab noot, mis annab aimu, et ta ei lase end pehmeks rääkida. “Veel mõni erisoov?”

“Ei, ainult see.”

“Ma ei saa seda teha, Bec.”

“Miks?”

“Sest ma olen üks isepäine tõbras, kes paraku teab, mis sulle parem on. Sa võid sinna lõksu jääda, sa võid näha midagi, mis sind ülemäära šokeerib ja see kõik hävitab su täielikult.”

“Sa tuled ju kaasa ja aitad mind,” olen veendunud.

“Poleks just parim viis nädalavahetust veeta, usu mind. Pealegi oleks taoline sissetung ta privaatsuse rikkumine.”

“Mul ükspuha.”

“Nägemist, Bec!”

Järgmisel hetkel on Zaf kadunud, üksnes jäine tuul lõõtsub mu ümber ja sosistab mulle midagi, mida ma kuulda ei taha.

“Pagan võtaks, Zaf!” kisan üle mustava tühjuse. “Sa oled tõepoolest üks isepäine tõbras! Sa ei täida ju ainsatki oma lubadust! Ütle siis parem, mida ta…”

“… ta tuli just trennist ja kõnnib oma parkla servas seisva auto poole, oled rahul?” kohiseb kusagilt kaugelt Zafi äraolev hääl.

Jään täiesti kivinenult ja tardunult vait.

“Tal on käes uus, helesinise korpusega telefon, mille ta nädal tagasi ostis ja ta valib parasjagu numbrit, et oma vennale helistada. Number on…” Zaf ei lõpeta lauset, vaid hakkab külmalt naerma ja see kohutab mind rohkem kui mistahes sõnad. “Ta kannab hõbedast spordijopet, mille ta ostis eelmisel sügisel Taanist ja mis muudab ta minu hinnangu kohaselt liiga keigarlikuks; ja käekella, mis…”

“Lõpeta!” hüüan katkevalt vahele.

Korraga on mul tunne, et Zafi naer, mis oleks korraga justkui kõikjal mu ümber, lihtsalt laastab mu.

“Ma ju ütlesin, mida vähem sa tead, seda parem,” lõikab Zaf külmalt, lõpetades naermise sama järsku, nagu alustaski.

“Tal pole ühtki hõbedast jopet,” viiksun nagu lõksu püütud rott. “Ja ta ei käinud kunagi hilisõhtul trennis.”

Zaf ei vasta enam, ainult puud kohisevad mu hingamise taktis mingit iseenda peletavat rütmi, milles pole vähimatki kaastunnet ainsagi maise kannatuse suhtes.

                                                                                                                                   (järgneb)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s