Hõbedane öö

Novelli „Ööd vahtravalgel“ 3. osa.

Kolme päeva pärast, seistes vaikiva varjuna üksipäini mustavas pimeduses,  milles mu ümber laiuvad tumedad puud anonüümselt ja üksjagu heidutavalt kohisevad, kohtan ma teda taas.

„Miks sa ei küsi, mis on kõige armsam asi, mis mulle kunagi öeldud on?“ küsin peale mõneminutilist sõnatut vaikimist, ise endiselt seljaga tema poole.

Zafi näole kerkib aegamisi veider ilme, mida tajun teda nägematagi kirjeldamatult selgelt. Ta kougib taskupõhjast suitsupaki lagedale ja läidab mõõdetud liigutuste saatel sigareti. „Mulle tundub, et ma ei tahagi seda eriti teada. Kuigi sulle jääb muidugi alati võimalus soovi korral see mulle avaldada,“ täheldab ta alles mõne aja pärast, toon jahe ja kiretu.

Pöördun talle otsa vaatama. Teadjamehe silmad tumeda peakatte varjus hiilgavad täna kummalise intensiivsusega, näides lausa ebaloomulikult eresinised.

„Ma tulen unes su juurde.“

„Hmm…“

Jälgin mõnevõrra löödult, kuidas mu vastas seisev ebamaine olend, kelle ümber hõljub sedapuhku mulle mingi pisut arusaamatuks jääva päritoluga mandlilõhn, ükskõikselt sigaretti imeb, tajudes ta kehakeelest, et teema ei paku talle erilist pinget. „Teid inimesi ja teie veidraid mõttekäike,“ täheldab ta kuivalt. „Kuigi teoreetiliselt on see isegi võimalik.“

„Teoreetiliselt?“

„Mitte ainult.“

Olen jahmatusest ühtäkki nii keeletu kui lootusrikas. „Ja sa saaks seda korraldada?“

Samal hetkel kustub heleda klõpsatusega me peade kohal seni eredalt siranud üksik tänavavalgustuslatern, jättes meid pilkasesse pimedusse, mille ainuke hele valguslaik on Zafi hõõguvpunane sigaretiots, liikudes kaalutletult, justkui aegamisi tantsiskledes ta suu juurde ja tagasi alla.

Zaf vaikib ühe pika viivu, sigaret hõõgub ja meid ümber valitsev mustav vaikus on nõnda tihe ja läbitungimatu, et lõpuks kaldun taas arvama,  et ta on juba märkamatult minema hajunud, kui ta lõpuks vastab: „Pole vist ülemäära keeruline arvata, kelle unenägudesse sa kondama tahad minna.“

„Sa ei vastanud mu küsimusele,“ jään põikpäiseks, suutmata endas ühtäkki vähimalgi moel lämmatada vargsi tekkinud lootusealget. “Suudad sa tõesti seda?”

„Kes teab,“ vastab mulle hääl pimedusest. „Kui see ilmtingimata vajalik on.“

 „Ma ei harju sellega vist iialgi, et sinu maailmas on kõik liiga lihtne. Liiga võimalik. Kas sa ise ka aru saad, kuivõrd priviligeeritud su elu on? Ja miks ma sellegipoolest ei kohta su näol rahulolu?“

„Mul on selleks omad põhjused.“

„Või nii? Ma olen vist isegi uudishimulik. Ja aega mul on. Vahel on mul tunne, nagu olekski aeg kõik, mis mulle jäänud on.“

„Tõesti, ma pole erilises pihtimistujus, Bec,“ lõikab ta mu uudishimu-alge otsustavalt läbi.

Vaikime taas mõnda aega, üks kurb ja teine äraolev. Sigaret kustub, kuid uut ta ei süüta.

Kaua sinu hinnangul võiks üldse minna aega, et unustada?“ pärin lõpuks tuhmilt.

„Sõltub suuresti sellest, mida sa unustada tahad. Ja kas su alateadvus seda ka tegelikult soovib.“

„Sa tead suurepäraselt, mida ma unustada tahan,“ sõnan peaaegu kuuldamatul poolsosinal.

Samal hetkel süttib lamp uuesti ja ootamatu ere ja halastamatu valgus, mis selle armetu hüljatud paiga taas üle kallab, paneb mu põgusalt ja kohkunult silmi pilgutama. Heidan pilgu ülespoole, jälgides mõnda aega justkui hüpnoosis, kuidas sügavmustast taevast pudeneb mu näole peeni uduvihmatriipe, näides ses kaledas öös millegipärast sädelevate niitjate teemantidena. Nendega koos keerleb allapoole ka üksik, justkui kusagilt tühjusest lahti pääsenud vahtraleht, mis maandub pehmelt mu õlal.

„Tead, mis ma mõtlesin, Zaf,“ tunnistan mõne aja pärast.

„Ei tea.“

„Mingi aeg tagasi ma avastasin, et ei suuda inimesi enam õieti tajuda. Kuigi neid on iga päev kõikjal mu ümber, ma justkui ei näegi neid. Tajun kõigest halle hääletuid varje, kellega igasugune kontakti saavutamine on täielikult välistatud. Kas pole kummaline?“

„Sa oled liiga üksi, Bec. Ja, ausalt, see meeldib mulle iga päevaga üha vähem. Lõpeta see norutamine. Tee midagi. Otsi oma sõbrad üles.“

„Ma ei taha, Zaf.“ Pühin oma õlalt vahtralehe ja jälgin ainiti, kuidas see aeglaselt keereldes mu saapanina juures maandub. „Inimesed on liiga ettearvatavad ja üha enam on mul tunne, et ma tüdinen veel enne, kui keegi neist suu avab, et mulle midagi öelda. ” Kehitan masinlikult õlgu. “Pealegi oled mul sina.“

„Olen. Selles on sul õigus. ” Zaf astub paar sammu lähemale ja ta silmad on nagu kaks lõputut eresinist jõge, mis mind ainiti silmitsevad. “Aga Bec, sa pole alati selline olnud. Miks sa lased meeleheitel endast kellegi sellise vormida, kes sa tegelikult pole?”

„Miks sa minuga oled, Zaf?” manööverdan ebamugavale küsimusele vastamisest mööda. “Mida sa minust tahad üldse?“

Kuulen teadjamehe hääles põgusat naeru. „Võib-olla mulle juhtumisi lihtsalt meeldib su seltskond?“

„Kehvemat seltskonda vist annab ette kujutada.“

„Siinkohal ei kiirusta ma sinuga nõustuma.“

„Jah? Kas ma peaks nüüd meelitatud olema, et kõigist maailma seitsmest miljardist inimesest otsustasid sa just minu kasuks?“

„Sõnasta, kuidas soovid. Aga ma vastaks su eelmisele küsimusele niimoodi – kui sa lõpuks oled suuteline mõistma, et need olid ainult illusioonid, millel sa endale veel nüüdki vabatahtlikult haiget teha lased, ei tohiks unustamine ülemäära keeruline olla. Ilmselt sa ei usu mind, aga ta oli sinu jaoks täiesti vale inimene.“

„Sul on õigus – ma ei usu sind.“

Teadjamees kehitab kuivalt õlgu. „Puhtalt su enda teha, Bec. Nagu ma näen, läheb sul asjadest objektiivselt arusaamisega veel mõnevõrra aega. Seda keerulisem sulle enesele, aga, nagu ma ütlesin, sinu valik.“

„Zaf, vii mind ta unenäo sisse,“ anun korraga.

Zafi nägu tardub. Kuulen vaid suurivaevu ta hingetõmbeid, mis on katkendlikud ja külmad ja ebamaine sira ta silmis omandab kaalutleva läike.

„See ei tee sulle head, Bec,“ sõnab ta viimaks aeglaselt. „Ja tõtt-öelda ei mõista ma eriti, mida sa sellega üldse saavutada tahad? Sa ei saa teda enam kunagi tagasi ja sa tead seda isegi suurepäraselt.“

„Palun!“

Zaf vaikib pikalt. Hoian pilgu maas ja märkan, kuidas ta pika tumeda mantli servast immitseb maapinnale midagi hõbedast ja kergelt helkivat, mis muutub täiuslikult ovaalseteks tillukesteks lompideks. Vaatepilt tundub nii veider, et kummardun seda vaatama.

„Hõbe? Sa koosned hõbedast?“ pärin üllatunult.

Zaf naerab jahedalt. „Ei, seda mitte. Kummaline, kui vähe sa minust ikkagi tead, Bec.“

„Sa pole endast just ülemäära rääkida armastanud.“ Puudutan sõrmega üht helendavat laiku, mis korraks heledalt lõõmama lööb ja järgmisel hetkel kustub. See vaatepilt toob mulle meelde midagi muud. „Mis see siis oli üldse, mida ma tookord seal porilombis nägin? Sa ütlesid, et nägin liiga palju.“

„Ma lähen nüüd, Bec,“ lausub Zaf põiklevalt. Lombid süttivad heledalt põlema, paisates õhku pihutäie punakalt hõõguvaid sädemeid, valgustades mu kaaslase karmivõitu näojooni. „Sa oled nagunii juba liiga palju näinud, seega pole sel enam kuigi suurt tähtsust.“

„Aga…“ alustan katkevalt.

Zaf pöörab end ringi, pilgus midagi tabamatut. „Ma mõtlen su soovi üle, ma luban. Kuigi see ei tähenda veel nõusolekut.”

Järgmisel hetkel riivab mu sõõrmeid intensiivne mandlilõhn, tekitades mu meeltes mingi põgusa meeldiva mälupildi, mis on ere ja kirgas, ent mida ma ometigi haarata ei suuda. Seejärel nägemus kaob ja ma olen taas üksi. Pööran aegamisi kustuvatele hõbedalompidele selja, võttes läbi mustava pimeduse suuna kodu poole, teadmata, kas mul tasuks sedapuhku olla pisutki lootusrikas või mitte.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s