Öö ristteel

Novelli “Ööd vahtravalgel” 2. osa

Välisuks kõmatab mu selja taga kuidagi ükskõikselt kinni ja hetke pärast leian end taas ööst – tontlikult süsimustast ja vihmaniiskest. Erilist aimu omamata, mis suunas ma täna kulgeda kavatsen, lasen ööl enda tumedas spordijopes pooleldi nähtamatu kogu neelata, hakates lihtsalt minema, sammudes tavapärane kergendus ja eemalolek.  

Mingil ajahetkel, kui olen juba enam-vähem ajataju kaotanud, leian end taas seismas ristteel ja mõtlikult silmitsemas märja asfaldi külge kleepunud ja  oma erksaid värve juba aegamisi kaotama hakkavat vahtralehte. Selle niiskelt, kergelt poriselt pinnalt peegeldub tagasi liiga palju emotsioone, et ma korraga üldse pilku tõsta suudaks, rääkimata edasi minemisest.

Tuul üritab mõnevõrra raevukalt mu kapuutsi jopi küljest lahti rebida, keerutab juuksesalke mu näo ees, tõstab tee äärest pihutäite viisi lehepuru õhku ja loobib seda eemale, tantsiskledes mu ümber nagu vallatu laps. Ma ei reageeri ta saamatule mänglemiskatsele, tajudes end ümbritsevas sootuks süngemaid alatoone, mis toovad ühtaegu nii kirjeldamatut piina kui kergendust.

Vaevalt minutijagu nõnda seisnud, kuulen korraga enda selja tagant iroonilisevõitu häält. „Sina jälle siin. Miks ma ei imesta?“

Tunnen ta kareda ja ülimalt isikupärase hääle muidugi otsekohe ära, kuigi tõtt-öelda on ta viimane hing, keda ma praegu näha tahaks.

„Võib-olla seetõttu, et oled imestamisoskuse lõplikult minetanud?“ kohman poolpahaselt, püüdmatagi häälde sugenenud häiritud nooti kuidagi varjata.

Zaf kõhistab vastamise asemel naerda. See on kuiv ja pisut liiga ükskõiksena kõlav, et päriselt tõsi olla. Kuigi see käib mul endiselt üle mõistuse, mis põhjusel ta aeg ajalt mureliku lapsevanemana mu kannul sörgib, otsustan seda tõdemust lihtsalt ignoreerida, põrnitsedes vaikides vahtralehte edasi. Mu silmad rändavad üle selle hapra struktuuri ja diagonaalis üle leheserva joonistuva kahvatupunase triibu, mis näib justkui oskamatu kunstniku saamatuvõitu joonistus.

Zaf ei tee mu kulmukortsutusest väljagi, läites mõõdetud liigutustega sigareti. Teda silmanurgast jälgides taban end mõttelt, kui veider ikkagi on tegelikkuses näha üht ebamaist olendit inimeste pahesid üle võtta üritamas. Kuigi seejuures ei jää mul tähelepanuta, kuivõrd sundimatult, muretult ja täiesti muuseas see tal välja kukub, justkui harjutaks ta iga õhtu hoolega peegli ees. Samas ei saa ma ta motiividest siiski päriselt aru, miks ta üldse üritab meiesarnane olla. Temasugune ei muretse nagunii eal mulje pärast, mida ta teistele pooltahtmatultki jätta võib. Pigem sarnaneb ta pisut mind jätkuvalt sakutavale tuulele, kes teeb kõike vaid lõbu pärast.

„Tead, mis on sinu probleem, Rebecca,“ sõnab Zaf mõne aja pärast aeglaselt. Alles siis, kui ma juba veendumusele olen jõudnud, et ilmselt on ta minu läheduses sõnatult seismisest lootusetult tüdinud ja ammuilma sõnatult minema hajunud.

„Kui ma teaks, ei seisaks ma siin,“ pomisen peaaegu kuuldamatult.„Ja ole nii kena ning ära kasuta seda nime. Kui sa juba nii tark oled, et mitte miski siin ilmas sind enam üllatuma ei pane, võiksid sedagi taibata, et ma pole seda nime mitte kunagi sallinud.“

Tinahallid silmad mõõdavad mind ainiti ja võib-olla peaksin isegi üllatunud olema, et ta lubab täna neisse vaadata. Sellegipoolest ei suuda ma sealt välja lugeda ainsatki reetvat emotsiooni.

„Olgu, Bec,“ nõustub Zaf kuulekalt. „Kuigi, ilmaasjata. See on suurepärane nimi. Võib-olla ehk pisut ilutsev, aga selle elab üle.“ 

Haistan ta toonist, et millegipärast on ta täna suurepärases tujus ja see süvendab mu rahulolematust.

Teadjamees ei kiirusta midagi lisama ja nii vaikime ses üksildases öös taas mõnda aega kahekesi. Silmitsen teisel pool teed kasvavat jämedatüvelist kaske, mille hõredate okste vahelt paistab lapike sügisest metsa ja neelatan kurbusest. See koht on endiselt liiga oluline, et suudaksin seda lihtsalt niisama ühe juhusliku paigana võtta. Samaaegselt tajun, kui neetult õigus oli mu kummalisel sõbral, väites, et ma ei saa enam kunagi endiseks tagasi. Kuigi võib-olla sootuks muudel põhjustel, kui tema seda silmas pidas.

„Sinu suurim viga, Bec, ongi ilmselt põdeda selle pärast, mida pole tegelikult olemas,” väidab ta viimaks midagi sootuks ootamatut ja esmapilgul lausa veidrana kõlavat.

„Mis mõttes?“ Olen ühtaegu jahmunud ja pahane, teades samas mingi kummalise kõhutundega, et tal on õigus ja teisalt täielikult keeldudes ta targutava väitega nõustuma. “Sa tahad öelda, et ma lihtsalt kujutasin seda kõike endale ette?”

Zaf tõmbab pika mõtliku mahvi ega kiirusta vastama. Jälgin, kuidas hall vine aegamisi ülespoole keerleb ja tajun end üha enam soovimas, et ta mu lõpuks ometi rahule jätaks.

„Kõik see, mida su silmad näevad, on kahtlemata reaalsus,“ sõnab ta viimaks, toon kaalukas ja argumenteeriv. „Kuigi ma ei räägigi üldse sellest. Kas kõik oli üldse nii, nagu sa siiani arvad?  Kui suur osa sellest oli kujutlustel, idealiseeringul, mille sa kõigele omaalgatuslikult külge keevitasid?“

Vaikin süngelt. Asjaolu, et Zaf, iidne ja tark nagu aeg ja nägus nagu jumal, mind vähimagi vaevata läbi näeb, teades minust rohkem, kui ma ise endast eales teada võiksin, ei innusta mind endiselt juubeldushüüete saatel temaga nõustuma.

„Mäletad seda ööd, mil sa porilombist unelmat leida püüdsid?“ jätkab ta ja ma taban ta toonist kergelt üleoleva muige, mis paneb mu põsed piinlikkusest kuumama ja teeb mu lausa talumatult närviliseks.

“Raske oleks seda mitte mäletada,” nähvan, ise endiselt mingil ebamäärasel veendumusel, et ta peitis lumma kõige lihtlabasema kiusu pärast minu eest lihtsalt ära.

„See kõik oli ju täiesti naeruväärne, Bec. Sa tead seda ka ise suurepäraselt.“ Ta tõmbab sigareti lõpuni ja kustutab selle osavalt ära. “Sa otsid täiesti valest kohast.”

Ma ei vasta, sest korraga oleks justkui kõik õiged sõnad otsa saanud. Ta enesekindlat hoiakut tajudes tabab mind korraks põgus kahetsus, et ma ise ei ole mitte kunagi osanud – ega ilmselt isegi mitte tahtnud – kõigesse nii jahedalt, eemalolevalt ja kainelt suhtuda.

 „Naised,“ pomiseb ta viimaks, hääles kõlamas kerge halvakspanu. „Te suudate mõelda ainult läbi emotsioonide.”

„Mida sa üldse tahad minust?“ urisen piinatult. „Las ma lihtsalt olen. Jäta mind rahule. Su targutused ei vii mitte kuhugi.“

Aga Zaf näib jututujus olevat. „Kuula mind, Bec.“ Ta sammub veendunult mu juurde, peaaegu raputab mind ja läbipaistvate silmade pilk paneb oma intensiivsuses mu korraks kohkuma. „Jäta oma emotsioonid kasvõi mikrosekundiks kõrvale ja silmitse lihtsalt kaineid fakte. Võib-olla suudad isegi üllatuda, nähes sootuks ootamatut tulemust.  Niikaua aga, kui sa pole võimeline asju õieti nägema, ei muutu suurt midagi.”

Ja siis, enne, kui ma üldse midagi nördinult vastata jõuaks, on ta taas kadunud.  Vahin korraks segaduses ringi, nopin seejärel mingi uitmõtte ajel maast vahtralehe, pühin sellelt porikriimu ära ja pistan lehe  taskusse.

Koduni on päris pikk maa minna.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s