Punase helenduse lummas

Novelli “Ööd vahtravalgel” 1. osa

Taevas on taas süsimust nagu igal teiselgi tähistaevasel hetkel. Suure kaubanduskeskuse punane neoonkirjas valgus joonistab ööhämarusse mähkunud linnatänavale pikki äraolevaid varje, peegeldudes külmalt maapinnalt vaikides vastu. Justkui petlik illusioon millestki, milles aimdub midagi erilist, tõelist ja ehedat.

Eemalt vaadatuna näib see mulle alati nii imeilusa ja isegi pisut müstilisena, et jään seda sageli silmitsema. Justkui kellegi kauni ja tundmatu unistust, keda pole kunagi olnud aega piisavalt tundma õppida, kuna me aeg on nagunii olnud laenatud ja tegelikult sootuks erinevat ajavööndit tiksumas.

„Mõnikord ongi kõige õigem selg pöörata  ja poolel teel ära minna,“ hingab mulle kõrva märkamatult justkui ei kusagilt mu teele ilmunud teadjamees Zaf – pikk hall mantel seljas ja tolmukarva pehme villane sall lõdvalt ümber kaela mähitud. „Soov liiga lähedalt näha hävitab ulma kõige kiiremini.“

Vaatan teadjamehele kulmu kortsutades otsa. Ma ei näe ta silmi, aga tean, et need on tinahallid ja justkui läbipaistvad, kuhu surelikud parema meelega ei vaataks.

„Küllap ma juba tean, mida ütlen,“ väidab ta, kõlades justkui mu enda mõistuse hääl, mida ma  enam ammuilma kuulda võtta pole soovinud. „Hakka parem minema, jõuad veel õigeks ajaks koju.”

Ma tean, et ta leebe soovituse taga aimdub sügav rahulolematus mu ebaluse suhtes, millel ta ei lase sellegipoolest ülemäära välja paista, olles selleks liiga tark.

Ometi ei kuula mu jalad sõna. Seisan kesk öösinist hämu, käed sügaval jopitaskutes ja pean endaga aru.

 „Võib-olla ütles ta seda lihtsalt pelgalt kiusu pärast?“ taban oma uudishimu-alge endaga manipuleerimas. „See punane valgus on su jaoks liiga kaunis, et lihtsalt niisama käed taskusse suruda, pilk eemale pöörata ära allaandvalt ära minna,“ väidab mulle mu uudishimu. „On ju? Sa pole ju allaandja? Päris kindlasti on seal midagi, mida sa seni veel avastanud ei ole.“

„Ise tead,“ väidab Zaf samavõrra veendunult. Toon on kraadi võrra jahedam, kuid ta hoiak püsib muutumatu.

Ma ei näe ikka veel ta nägu, kuna ta seisab varjus, suure valgetüvelise kase kõrval. Aga ma tean, et ta muigab, üritades sellega halvakspanu varjata. Seejärel püsib ta pilk mõnda aega põgusalt kusagil kauguses, millelgi, mis jääb mu arusaamade piiridest välja ja eemaldub siis sõnatult.

Vaatan ta aegamisi kaugenevale kühmus kogule rahulolematult järele. Teadjamehe sammud kajavad inimtühjal maanteel liiga valjult. Liiga lõplikult.

Aga korraga ei kuula ma enam, sulgedes otsustavalt  ta manitsusena mõjuma pidanud, õhku rippuma jäänud sõnadele meeled, olles korraga liiga nõrk ja tugev ühteaegu.

„Ma saan sellega hakkama, olgu seal, mis tahes, eks?“ veenan ma ennast. „Parem on ju puudutada unistust, kui terve elu mõelda, mismoodi see sõrmede all tunduda võiks?“

Ootan ja pelgan ühtaegu, et Zaf pimedusest taas nähtavale ilmuks – pisut heidutav nagu alati -, mulle vastu vaidleks, mu välja naeraks, või kasvõi sõbralikult õlast raputaks, nagu tal vahel kombeks.

Kuid keegi ei vasta. Ainult tuul ulub teeäärses rootsikus, painutades vettinud ja värvi kaotanud kõrsi vähimagi kahjutundeta vastu maad. Aga tuulel ongi alati olnud ükskõik ja tema arvamust on nagunii mõttetu küsida.

Heidan pilgu ümbrusele. Olen, nagu ikka, täiesti omapäi keset seda pilkast, äraolevat ööd, milles on kõike liiga palju – nii hämarusse sulandunud varje, pisut liiga peletavalt mõjuvat tühjust, ükskõikse ja hoolimatuna mõjuvat kalbet tänavavalgustust kui ka vastuseta küsimusi, mis ekslevad mu meelte soppides hävingut külvata ihkavate deemonitena rahutult ringi.

“Mis mul ikka kaotada on?” veenan ma ennast enesekindlaks häälestades.

“Muidugi,” nõustub mu uudishimu minuga mahedalt. Kummaline, et me oleme temaga isegi liiga sageli ühel nõul.

Ja lõpuks sirutuvadki mu külmakohmetuses sõrmed välja, näides ses jaheda novembriöö tänavalaternate sinakas kumas kuidagi liiga kitsad, valged ja kaitsetud.

Hetke pärast puudutavad mu sõrmed mulle lummavalt vastu peegelduvat punast valgust, õrnalt naeratavas soovis üleni sellesse ära kaduda, end külluseni täis laadida samasuguseid, läbinisti sooje toone, mis annaks nii mulle kui kõigele mind ümbritsevale sootuks uue ja erilise tähenduse.

Punane helendus sirutub mulle leebelt sillerdades vastu, haarab mu külmetavad sõrmed enda sooja haardesse.  Hetke erakordsust tajudes suudan vaid suurivaevu hingata, tundes oma nahal ta läbinisti sooja ja kõige kirkamast õnnest küllastunud hingust, olles korraga liiga rõõmus – nagu laps, kes avastas äsja kingipakist ehtsa haldja.

Mu sõrmed sirutuvad õnneootuses veel kaugemale. Ent seejärel juhtub midagi ootamatut. Soojus taandub sama ootamatult nagu tekkis ja mu jahmunud sõrmed tajuvad selle asemel hoopis midagi muud, sootuks teistsugust – külma, eemale tõmbuvat, huvitut ja ükskõikset. Juubeldus mu näol tardub aegamisi küsivaks maskiks.  Punane valgus tõmbub eemale ja ujub mu põgusast puudutusest laiali, laguneb tükkideks, lainetades laisalt kuhugi eemale, et seal lõplikult kustuda.

Mu pea käib ringi, silmad ei erista midagi peale piimja udu ja korraga taipan, et ei suuda ümbrust õieti tajuda. Kõik tundub liiga unenäolineselt hägune, laialivalguv, justkui paralleeldimensioon, kuhu ma  kogemata kombel ära olen eksinud.

Alles mõne aja pärast justkui surmaunest ärgates ja käte all asfalttee jahedat, ükskõikset külmust tajudes olen võimeline märkama, et olen lihtsalt porilombi kohal kummargil, silmitsedes mõtlikult iseenda pisut väsinud ja kohkunud peegeldust sogases vees.

„See ei saa ju nii olla. Ei saa. See pole päriselt, eks?“ niutsub mu uudishimulik meel nagu ukse vahele jäänud koerakutsikas. „Keegi peitis lumma lihtsalt ära, eks?“

„See on liiga päriselt,“ kohiseb kusagilt eemalt Zafi kare hääl üle tuule undamise. „Nüüd siis tead.“

Hõõrun poriseid sõrmi vastamisi, püüdes peita pilku sugenenud otsatut pettumust, segadust ja valu, mille põhjusest ma ühtäkki mitte vähimatki aru ei saa.

„Mida ma tean?“

„Tõde.“

„Mis tõde?“ muutun üha nõutumaks.

„Tõde, et seal polnudki midagi. Ainult tühjus.“

Ajan end pikkamisi püsti. Teadjamees seisab jälle mu ees, silmad tuhmid ja hääl äraolev.

„Sa lihtsalt kiusad mind, eks?“ klammerdun kangekaelselt ta mantlihõlma ja mangun ilma igasugu väärikuseta õnnelikku lõppu.

„Ei. ” Hääl on veel äraolevam ja korraga kardan ma lausa pööraselt, mida ta järgnevalt ütlemas on.

“Sa nägid liiga palju ja seetõttu ei saa sa kunagi enam tagasi päris endiseks.“

“Mis mõttes?”

Ta kare mantlihõlm rebeneb  mu tungivast haardest lahti, laguneb õhukesteks tuhaliistakateks, mis teevad mu jalge ees põgusa pirueti,  pudenevad laiali ja kaovad tühjusesse.

Hetke pärast märkan, et olen taas üksi.

Ainult tuul ulub mulle vastuseks.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s