Dialoog merega

 

Meri…

Vahel mulle lihtsalt meeldib justkui põgeneda kogu argipäeva eest eemale, sõita mere äärde ja ainiti jälgida seda hallikarvalist, mõõtmatut kogust vett, mis ühtaegu nii eraldab muust maailmast kui ka pakub omamoodi turvatunnet.

Kuigi olen pärit hoopis sisemaalt, olen ajapikku merd armastama õppinud. Hoolimata, et esialgu tundus ta mulle samamoodi pisut harjumatu nagu pime mets.

Tuul riivab kivi juures kasvavaid pihlakaid, need poetavad justkui ohates maha oma viimaseid pruuni-kollakirjulisi lehti. Taevas lõõskab kuidagi kummaliselt eresiniselt ja punased marjad selle taustal moodustavad veidra eredavärvilise kontrasti, mis pärineks justkui mingilt postkaardilt, mida ma kunagi kusagil pooljuhuslikult nägema olen juhtunud. Võib-olla oli see mingil sarnasel sügispäeval, kui ma veel Tartus õppisin. Mine tea.

Sedasi ainiti hõbeja vee sillerdamist jälgides meenub mulle, et täpselt samasugune ilm oli ka aasta tagasi, mil seisin mõttessevajununa siinsamas kiviklibusel kaldal. Kuigi siis oli kõik hoopis teisiti.

Mäletad sa üldse, mida sa tegid täpselt aasta tagasi? Kui palju on sinus veel seda, mis oli siis? Tunned sa end veel ära selles heitlikult päikeselises sügispäevas?

Mina mäletan. Ja sellele mõeldes tahaks ma võib-olla korraks isegi ajas tagasi minna, et öelda oma tollasele, aastatagusele, pisut ebakindlale minale, et ära muretse. Ära muretse kohe üldse, pagan võtaks. Sest isegi, kui sa ei saa päris seda, mida sa tahtsid, saad sa sootuks midagi muud.

Ja, usu mind, see on veel märksa parem. 🙂

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s