Aeg

 

Vahel tundub mulle, et aeg kaob liiga kiiresti. See oli justkui eile, või siis kõigest nädal tagasi, mil ma eemaloleval pilgul läbi päikeseprillide jälgisin, kuidas soe aprillilõpuvalgus märtsikellukese läikivatelt tumerohelistelt lehtedelt tagasi peegeldus.

Nüüd, hommikuse kohvitassiga üle õuemuru kõndides niisutab uduvihm mu riideid ja aiamaja puupõrand on täis mahavarisenud lehti.

Suvi on mööda libisenud nagu üksainus unenägu ja vahel tundubki mulle, justkui nägin seda kõike ainult unes ja tegelikult ongi kogu aeg sügis. 🙂

Sügis ei pruugigi õigupoolest olla nukker. Kõik on pigem mõtlemises kinni. Kui me mõtleme sügise kurvaks, siis ta seda ongi. Ometi võib peita ta endas ka muud. Mingit veidravõitu rahulolu, kasvõi paratamatuse üle, kui hetkel millegi muu üle rahulolu tunda pole.

Või ongi vahel kõik liiga hästi, ainult me ei saa sellest aru, hakates paratamatult otsima paratamatust. Justkui keeraks meelega fototöötlusprogrammi abil pildile liiga tumedad toonid peale. Mine tea. Tegelikult on värvid mulle alati meeldinud.

Ma pole kunagi eriline korteriinimene olnud. Vajan enda ümber ruumi ja õhku, et olla. Hiiumaa on selles mõttes päris hea koht, et trepiukselt õue astudes leiad end kohe kesk loodust. Ja see sobib mulle.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s